Autor: Eveli
| Aeg: veebruar 24, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Kui filmielamus elementaarmatemaatikale taandada, siis saaks kirja panna umbes järgmise võrduse:
Hugo = The Artist + Extremely Loud & Incredibly Close
Antud film väärib aga veidi kirglikumat kirjeldust, sest Martin Scorsese on valmis saanud üsna ilusa ja isikliku teose.
Filmi sündmustik keerleb orb Hugo (Asa Butterfield) ümber, kes elab raudteejaama seinades, hoolitseb jaama hiigelsuurte kellade eest ja üritab parandada automatoni robotit, mille isa talle jättis. Selle ülesande lahendamisel kohtub ta mitmete huvitavate inimestega, kelles peitub palju rohkemat kui esmapilgul paistab.
Scorsese teeb puust ja punaseks, kuidas filmide tegemine on võimalus luua maagiline maailm, kus on võimalik kõik, mis päriselus kättesaamatuks jääb - piiramatu fantaasia, ajaga manipuleerimine, visuaalne ilustamine, emotsioonide võimendamine ja palju muud. Iga režissöör, kes taipab neid võimalusi ära kasutada, on minu raamatus võrdlemisi kõrgelt hinnatud.
Hugo on musternäide filmist, mis rakendab igasuguseid nüansse, et maagiat ellu äratada, alustades fantastiliste taustsüsteemide ja lõpetades 3D-ga. Kes ei armastaks illusioone? Panus visual extravaganzale on märkimisväärne, kuid peaaegu võrdselt on tähelepanu pööratud sisu jutustamisele. Kinoseansi vältel tekkis tunne, justkui loeksin illustreeritud lasteraamatut.
Kuigi filmi temaatika mind väga isiklikul tasandil ei puudutanud, tekitas see oluliselt austust režissööri vastu. Vähesed on õnnistatud sellise visioniga ja neist vaid murdosa suudavad fantaasiat ka osavalt visualiseerida ja salvestada. Martin Scorsese on end korduvalt ja tõhusalt tõestanud ning jääb lootus, et Oscarijagajad ei vaata tema tööst järjekordselt üle. Hugol on šanšid selleks kõrged - linateos juhib selle aasta kandidaatide nimekirja 11 nominatsiooniga, sealhulgas ka parima filmi ja režissööri kategoorias.
Hugo = The Artist + Extremely Loud & Incredibly Close
Antud film väärib aga veidi kirglikumat kirjeldust, sest Martin Scorsese on valmis saanud üsna ilusa ja isikliku teose.
Filmi sündmustik keerleb orb Hugo (Asa Butterfield) ümber, kes elab raudteejaama seinades, hoolitseb jaama hiigelsuurte kellade eest ja üritab parandada automatoni robotit, mille isa talle jättis. Selle ülesande lahendamisel kohtub ta mitmete huvitavate inimestega, kelles peitub palju rohkemat kui esmapilgul paistab.
Scorsese teeb puust ja punaseks, kuidas filmide tegemine on võimalus luua maagiline maailm, kus on võimalik kõik, mis päriselus kättesaamatuks jääb - piiramatu fantaasia, ajaga manipuleerimine, visuaalne ilustamine, emotsioonide võimendamine ja palju muud. Iga režissöör, kes taipab neid võimalusi ära kasutada, on minu raamatus võrdlemisi kõrgelt hinnatud.
Hugo on musternäide filmist, mis rakendab igasuguseid nüansse, et maagiat ellu äratada, alustades fantastiliste taustsüsteemide ja lõpetades 3D-ga. Kes ei armastaks illusioone? Panus visual extravaganzale on märkimisväärne, kuid peaaegu võrdselt on tähelepanu pööratud sisu jutustamisele. Kinoseansi vältel tekkis tunne, justkui loeksin illustreeritud lasteraamatut.
Kuigi filmi temaatika mind väga isiklikul tasandil ei puudutanud, tekitas see oluliselt austust režissööri vastu. Vähesed on õnnistatud sellise visioniga ja neist vaid murdosa suudavad fantaasiat ka osavalt visualiseerida ja salvestada. Martin Scorsese on end korduvalt ja tõhusalt tõestanud ning jääb lootus, et Oscarijagajad ei vaata tema tööst järjekordselt üle. Hugol on šanšid selleks kõrged - linateos juhib selle aasta kandidaatide nimekirja 11 nominatsiooniga, sealhulgas ka parima filmi ja režissööri kategoorias.
Hinnang: 8/10
Suure tähega Film, mis tõenäoliselt paneb kõik kergemat teed läinud found footage tüübid häbi tundma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar