juuni 19, 2018

Ocean's 8 (2018)

Autor: | Aeg: juuni 19, 2018 | Lisa kommentaar (0)

Ma ei ole 5 aastat 8 kuud ja 12 päeva vangis veetnud nagu Debbie Ocean, samuti ei ole mul mõnda teist head vabandust, aga kinno olen sel aastal jõudnud häbiväärselt vähe. Siiski tekkis väga mõnus slam dunk tunne, kui juhtud üle pika aja kinolina imetlema ja film on täitsa tip-top.

Kes on Ocean'si varasemaid näinud, tabab üsna kiiresti sarnase vaibi ära. Seekord plaanib aga kamp ilusaid tüdrukuid, sh suurnimed nagu Cate Blanchett, Sandra Bullock jpt, hunniku kallihinnalisi teemante ära nihverdada. Loomulikult ei puudu filmist ohtrad con-id, nutikad sahkermahkerid, kõikvõimas häkker ja õnnetud security vennad, kes on ilmselgelt (alati) maailma halvima töö endale valinud.

Ma kahjuks Ghostbustersi piffide versiooni ei ole näinud ja ainult hirmsaid kommentaare lugenud, aga saan kinnitada, et seekord kukkus tüdrukutega variant väga mõnusalt välja. Tehtagu veel! Näiteks A-Rühma femake-i (female + remake, trademark mulle pls) vaataks samuti.

Keegi kuskil kirjutas, et Ocean's 8 on ood seksismile. Ja võib-olla on veits ka - MET gala, uhked tualetid, säravad teemantid, make-up, flirtimisnõksud ja sisemine motivatsioon - aga mulle see kuidagi eriliselt silma või südamesse ei hakanud. Pigem oli draamavaba, light, fun, tempokas ja igati chill suvekas.

Ja poistele meeldis ka!

Hinnang: 7/10
Kerge suvekokteil - kihisev sädelev prosecco karge mahla ja ühe suussulava martsipanise kirsiga.

mai 04, 2018

Hõffimuljed 2018

Autor: | Aeg: mai 04, 2018 | Lisa kommentaar (0)


Pole veel nädalatki, kui igatsen juba uuesti HÕFF-ile. 8 korda käidud! Päris väärikalt palju, et avastada end arutamas, kuidas "vanasti" oli.

Igaks juhuks lugesin kõik varasemad muljed uuesti üle: 20112012201320142015, huvitav, miks ma 2016 ei kirjutanud, 2017.

2018 festivali tagline oli kahtlemata "everything in its right place". HÕFF on nüüdseks päris oma nägu läinud. Selliseks...enesekindlaks. Aritmeetilise keskmise järgi tugeva programmiga. Punase vaiba ja meediaga. Aina vingemate ja nimekamate filmikülalistega.

Kui 2011 ei teadnud keegi, mis see on, kuhu (ja miks?!) ma lähen, siis nüüd on pigem keeruline leida kedagi, kellele HÕFF täitsapäris uus oleks.

Reede hommikul asutasin end varakult Tallinna bussi peale. Miks jõuab päeva ainuke buss Tartust Haapsallu alles 20.55? Tallinnast kiire kõrvalpõige Keilasse, mitusada pisikest sekeldust ja suund Haapsalu poole. Loomulikult koos sõbrannaga, kes sai 2011 kaasa meelitatud ja ei ole sellest ajast saati ühtegi HÕFFi vahele jätnud!

Ma panin kogemata täpselt sellise pluusi, et näeb välja
nagu oleks keegi mu sisikonna seinale laiali tulistanud. Awyeah.
Kultuurikeskusesse jõudes tervitas sooja kallistusega Ralf, kes lippas seejärel AK-le HÕFF-ist kõnelema. Järgneva paari tunni jooksul õnnestus kohata rekordarv sõpru ja tuttavaid, keda näebki pärispäriselt ainult üks kord aastas HÕFFil, või vahest harvemgi. Selles on vist vähemalt pool HÕFFi võlu - sõbrale viibata, kohvikus kellegi värsket emotsiooni uurida, suitsunurgas selle-tuttava-näoga-aga-mitte-ei-tule-nimi-meelde-aga-ma-tean-sa-olid-eelmine-aasta-ka-siin tegelasega uuesti jutulõng üles korjata. Või leida end pärast pikka festivalipäeva öösel kell 4 lõkke ümber (või köögilaua ääres) filmi ja elu arutamas.

Tänavune filmikraam tegi rõõmsaks. Avafilmi Rock Steady Row (2018) postapo-westernilik maailm tuletas natuke meelde ühe päris esimese lemmiku Hobo with a Shotgun. Parasjagu jabur, parasjagu meelelahutuslik. Režissöör oli kõik klišeed vahvasti ühte hunnikusse kokku kuhjanud, selle põlema pannud ja karismaatilise peategelase sellest jaanipäeva kombel üle hüppama saatnud. Natuke rumal mõte, aga samas ka veidi stiilne ja elevust tekitav.


Seejärel tuli tõeline maasikas #1 Ghost Stories (2017). "Kogenud" hõfflasena panin teadlikult iga kurjakuulutavate helinootidega stseeni peale silmad kinni. Ja paraku tegin kärsitult enne BLÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ momenti uuesti lahti ka. :) Peab veel harjutama seda kunsti. Kaval süžee ning parajas koguses ehmatavaid ja kõhedaid momente. Täitsa paras vaatamine ka neile, kes HÕFF-ilt elamusi ei otsi, aga kinos vaataks occasional õuduka ikka.

Vietnami Kfc (2017) ei viitsinud aga peenutseda ning lõi letti kõige puhtakujulisema nekrofiilia ja kannibalismi. Da fuk did I just watch. Õhtut lõpetavat Bat Pussy pornokat suutsin vaadata umbes 20 minutit. Jestas, kes suudab seksi ajal NII PALJU RÄÄKIDA?! No go, no go, homie. 

Laupäev algas traditsioonilise filmiviktoriiniga, mis oli taaskord paras pähkel. Seda suurem oli rõõm, kui vastus õigeks osutus! Teistsorti emotsioone oli muidugi ka, nt kui ühe ajaloolise hõffilemmiku Omnivores režissööri Oscar Rojot pildilt ära ei tundnud. #piinlik

Lahkusime auväärse 4. kohaga.

Viktoriini järel õnnestus vaadata maasikas #2 filmi: Pin Cushion (2017). Ütlemata ilus, soe, ja sotsioemotsionaalselt teadlik. Üldse mitte hirmus, aga see-eest kurb ja mõtlemapanev. Mõnusalt quirky. Kindel soovitus!

Seejärel retrosaalis täitsa oma eesti telefilm Keskpäev, jooksuga peasaali ja kohe otsa Mart Sanderi uus lühikas Tegelikult. Jube kahju oli Keskpäeva näitlejate Q&A-st ilma jääda. Ajakava mõttes kõige valusam koht.

Eelmise aasta Behind the Random Denominator meeldis väga, aga Tegelikult...jättis tegelikult külmaks. Peaasjalikult kahel põhjusel. Heavy dialoog oli kui eelmise aasta suurelt vennalt laenatud ja selgitas taaskord piinlikult detailselt vaatajale, kuidas A ja B liita, et C-ni jõuda. Samuti ei jõudnud peanäitlejad kiire filmimise ja produktsiooni käigus (nädalaga?!) rolle veel päris omaks teha. Veenvusest jäi puudu. Millest on natuke kahju, sest ilmselgelt oli punt väga andekaid inimesi üksteist üles leidnud. Aga nagu ütlevad iidsed vanasõnad - ülejala tehtud asjad kipuvad ülejala tehtud asjadena välja kukkuma.

Sealt edasi tegin ühe oma elu halvima otsuse ja ei läinud vaatama filmi Lumehelbeke. Sest see osutus nii kaaslaste kui ka laiema publiku lemmikuks. Äkki teeks Sõpruses kordusseansi, mis te arvate?

Pühapäeval vaatasin enne koduteele asumist ära veel Mélies lühikad. Vägisi kippus peale tunne, et reglemendi järgi tehtud väärikad nominendid võtsid end sutsuke liiga tõsiselt ning programmivälised (väikesed luupainajad) tegid seekord 1:0 ära. Siinkohal saadan tervitused Lux Expressile, kes võimaldas lühikaid näha ka paar nädalat enne festivali oma busside meediaekraanidel. Lahe kui osatakse ära tabada säärased nutikad koostöökohad. 

Isiklikult on hea meel, et leidsin festivalikülastajana viimaks kuldse tasakaalu filmide vaatamise, sotsiaalse suhtlemise ja elunautlemise vahel. Ütlemata mõnus oli. 

PÖFF paneb vingelt, HÕFF paneb vingelt, tARTuFFi jaoks on ka üks pisike soe kamber mu südames. Meil on selle filmifestivalindusega siin ikka päris hästi.

Kummardus korraldajatele!



aprill 06, 2018

HÕFF 2018: Tigers Are Not Afraid (2017)

Autor: | Aeg: aprill 06, 2018 | Lisa kommentaar (0)

Mehhiko narkojõukude poolt dikteeritud sadistlik vägivald on kõigi aegade tipus. Röövimine, vägistamine, piinamine, inimkaubandus, mõrvad on toonud tänavatele korda looma sõjaväe. Kunagised meelispuhkepaigad, näiteks Acapulco, on muutunud narkosõja tandriks. Poliitikud, politsei ja ametnikud on üdini korrumpeerunud ning abi ei ole loota kuskilt. Turvalisus on luksus, mis ei ole garanteeritud kellelegi.

See ei ole horror, see on päriselu, aastal 2018.


Estrella (Paola Lara) on 10-aastane Mehhiko koolitüdruk, kelle ema kaob segastel asjaoludel. Sarnaselt paljude teiste emade, isade, õdede ja vendadega. Kuniks naabruskonda on jäänud vaid mõni üksik elav hing ja neist viimasedki autoaknast, kohvrite vahelt, hüvastijätuks lehvitavad. 

Üksi jäänud Estrella soovib, et ema tuleks tagasi ning avastab üsna pea, et mõrvatud ema vaim ongi temaga. Hirmunud tüdruk põgeneb kodust ning satub teiste hüljatud laste seltskonda, kus nooremate eest kannab hoolt südi eakaaslane El Shine (Juan Ramón López). Shine suurim soov on tappa Los Huascase jõugu ninamehed, kelle kätel on tema ja ta sõprade lähedaste veri. Lapsed on moraalselt lõhestunud, unistades korraga vägivalla eest põgenemisest ja ohtlikust kättemaksust.


Režissöör ja stsenarist Issa López, kes peaasjalikult kätt sisse töötanud romantiliste komöödiatega, on teinud siinkohal korraliku kannapöörde. Tigers Are Not Afraid on maagilise realismiga palistatud horrorina leidnud heakskiidu erinevatelt žanrifilmi festivalidelt ja koha Guillermo del Toro 2017. aasta filmide top 10-s. 

Siiski, väikesed sürreaalsed elemendid ei kõneta kaugeltki nii palju kui tõdemus, et režissöör on suutnud luua olustiku, kus igapäevareaalsus on oluliselt õõvastavam kui lapsi saatvad lagunevate laipade vaimud. Surnud tunduvad inimlikud ja inimlikkus surnud. Kohad, kuhu ealeski jalga ei tõstaks, pakuvad kõige rohkem kaitset. Ning kõige usaldusväärsema naeratuse taga peidab end kõige ületamatum jõhkrus.

Tigers Are Not Afraid eristub originaalse ja emotsionaalse lähenemisega. Tugevad lapsnäitlejad kannavad oma karakterite keerukuse vääriliselt välja ja jäävad meelde. Hirm kaob, lugu jääb.

Vahva on del Toroga nõus olla.


Hinnang: 8/10
Sünge, siiras ja sümpaatne.

märts 09, 2018

HÕFF 2018: Hagazussa: A Heathen's Curse (2017)

Autor: | Aeg: märts 09, 2018 | Lisa kommentaar (0)

Lukas Feigelfeldi Hagazussa viib vaataja 15. sajandi Alpi mägikülasse, kus valitsevad ebausk ja viha nõidade vastu. Martha (Claudia Martini) elab koos tütre Albruniga (Celina Peter) eraldatud väikses majas. Nõiaks arvatud naine ei leia teiste külaelanike poolt mõistmist ning kui katk ta vaimu ja keha võtab, on väike Albrun ainuke, kes viimase hetkeni ema eest hoolt kannab. 

20 aastat hiljem on Albrunist (Aleksandra Cwen) sirgunud noor naine, beebieas tütrega. Ta elab ja toimetab samas lapsepõlvemajas, kandes hoolt lapse ja kitsede eest, kelle piim neid elus hoiab. Sarnaselt emale on ta naabrite poolt põlastatud ning veedab päevi ja öid üksinduses, leides elujõudu ümbritsevast loodusest.



Hagazussa viib vaataja esimestest kaadritest looduse meele- ja mõttevalda. Lumised lagendikud, raagus puud, rohelised niidud, sünkjad sood, sügavad metsad. See võiks olla justkui Eestis üles võetud film, kuni vaatevälja ilmuvad majesteetlikud mäestikud. Režissööri taust fotograafina tagab iga looduskaadri jõulisuse. 

Sama esteetiliselt kujutatakse peategelase Albruni emotsioone, mis on ühtaegu puhtad, primitiivsed ja detailirikkad. Dialoogi on vähe ja sõnale ei anta väge. Süvenedes hakkab film meeli toitma - tunned värsket õhku, looduse ja inimese lõhnasid, uduvihma kargust.



Hagazussa teeb eriliseks võime endasse haarata. Erinevalt tuhandetest teistest õudusfilmidest, ei ole viha, hirm ja ängistus ainult verbaalselt kommunikeeritud ja kinolinale kuvatud, vaid kasvavad eelkõige süvenenud vaataja sees. Hüpnotiseeriv taustamuusika ja helid hoiavad viimaste kaadriteni Albruni teadvuses. Ta on nii üksi, ent me kõik oleme seal.  

Hinnang: 7/10
Karge audivisuaalne meelihaarav folkhorror.

märts 07, 2018

The Shape of Water (2017)

Autor: | Aeg: märts 07, 2018 | Lisa kommentaar (0)

4. märtsil jagas USA Filmikunstide ja -teaduste Akadeemia juba 90.ndat korda filmimaailma kõige ihaldusväärsemaid auhindu. The Shape of Water võitis omakorda neist kõigekõigema - parima filmi Oscari. Režissööriks Guillermo del Toro, kelle varakambrisse kuuluvad ka sellised teosed nagu Pacific Rim, Hellboy ja Pan's Labyrinth. 

Tegevus toimub 1960ndatel. Peategelane Elisa (Sally Hawkins) on tumm laborikoristaja, kes on oma elus sisse seadnud perfektse rutiini. Ärkamine, toiduvalmistamine, tööle jõudmine, töölt lahkumine, uinumine. Kuigi Elisa on harjunud pigem omaette hoidma, on tal kaks sõpra, kes mõistavad viiplemist, kolleeg Zelda (Octavia Spencer) ja kunstnikust naabrihärra Giles (Richard Jenkins). Ühel päeval tuuakse laborisse müstiline olend, kelle saabumisega tuleb ametisse ka uus turvaülem Strickland (Michael Shannon). Meeskond teadlasi, eesotsas Dr Hoffstetleriga (Michael Stuhlbarg) hakkavad olendit uurima. Neid ei saada kuigivõrd palju edu, erinevalt Elisast, kes uudishimu tõukel aina uuesti uuritava juurde hiilib ja kärmelt tema usalduse võidab. 

Kui enamik filmivaatajaid hindab teost originaalsuse eest, siis mulle paistis see justkui kokku laenatud erinevatest kiitust pälvinud filmidest ja sarjadest. Stricklandi ja Hoffstetleri tegelased (ja näitlejad!) otse Boardwalk Empirest, Zelda The Helpist. Olendi isa oli pärit ilmselt Marveli universumist ja ema Avatarist. Ka tegevuskohad tekitasid tuttavliku tunde...natuke Wes Andersoni ehk? Head turvalised elemendid, mis on juba tõestanud, et töötavad.

Aga eks täpselt samamoodi toimetatakse muusikamaailmas, kus tänapäeva artistid kasutavad julgelt sämpleid vanematest poppidest lugudest, mixivad need oma kaasaegsesse kastmesse ja maitseb jälle hästi. Miks mitte ka filmimaailmas? Kokkuvõttes tuli del Torol üks parasjagu vahva ühepajatoit kokku. Erilist tunnustust väärib Sally Hawkins, kes sõnadeta, ainult miimikaga, teeb ilmselt ühe oma elu tugevama rolli. Ainuüksi tema pärast tasub vaadata.

"Unfuck this mess."

Hinnang: 7/10
Läbinisti eeskujulik, riske võtmata, kindla sihiga finishisse ja võit käes!

juuli 20, 2017

Baby Driver (2017)

Autor: | Aeg: juuli 20, 2017 | Kommentaarid (1)

B-a-b-y, baby....

Mind tegi kohe rõõmsaks, kui üle pika aja taaskord kinno sattudes trehvas üks ilmatuma äge film. Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi režissöörilt ei oleks kindlasti midagi sellist oodanud. Seda ütlen suure poolehoiuga nii eelnimetatute kui ka käesoleva filmi vastu. 

Peategelane Baby (Ansel Elgort) võlub esimestest minutitest oma chilli rahu, heasüdamlikkuse ja mõnevõrra kohmetu enesekindlusega. Säärane cute, caring & strong silent type, kes paneb kõik neiud naeratama. Sama lihtne on ka naispeategelasel Deboral (Lily James), kel piisab vaid korraks suuri silmi teha või suu kõrvuni naeratada ja ongi korras.



Lisaks veel sexy chick, crazy guy, cool dude, funky kid, Soprano-style baddie, palju ilusaid autosid, tagaajamisstseene, mõned flashbackid ja ongi film, mis peaks pea iga vaatajat vähemalt mõnes aspektis kõnetama.

Mõnus meelelahutus, mis oskab ära utiliseerida filmikunsti võlusid ja kick-ass soundtracki. Mõni tegelane jäi võib-olla veidi pinnapealseks ja mõni tagaajamisstseen suti venima, aga see on tühine üldmulje taustal. Äge!

Hinnang: 9/10
Naiivselt cool heatujufilm!



mai 05, 2017

HõhõHÕFF 2017

Autor: | Aeg: mai 05, 2017 | Lisa kommentaar (0)
Siis kui ma Haapsalu Kultuurikeskuse uksest peale aastast pausi taaskord sisse astusin.
Ja nii see algaski. Pääsuluba pihku, igatsev pilk kokteilibaarile ja oligi aeg koguneda õue Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avamist vaatama. Rene Köster ja Madleen Teetsov-Faulkner olid kokku pannud ülivinge kollide tantsuetenduse, mida saatis grand finales kickass tossuefekt. Kopsud ja silmad võttis kaameks, aga vaade oli rohkem kui sheff. 




Kui toss hajus ja Kultuurikeskuse suur saal seejärel optimaalse laotusjaotuse korras pilgeni hõfflastega täidetud sai, oligi märkamatult kätte jõudnud avafilmi vaatamise aeg. Small Crimes (2017) kinkis kogu ekraanilina ja -aja Nikolaj "One-Handed-Lannister" Coster-Waldaule, kes oli vanglast vabanenud võmmi rollis kõigest grammi võrra vähem segaduses kui vaatajad. Pingutasin küll kõigest väest neist põimunud kogukonnasuhetest, kahtlastest minevikukildudest ja seletamatutest reaktsioonidest sotti saada, aga eeslipoisi unenäoks ta mulle jäigi. 

Lahe oli see, et režissöör Evan Katz oli päris ise kohale sõitnud ja tegi pärast filmi väikse Q&A. Kahjuks suutsime saalist küsida ainult paar keskpärast tagasihoidlikku küsimust, mille peale maestro meid lahkesti võrdväärselt mittemidagiütlevate vastustega kostitas. Fair enough.


Järgmisena sai festivalikülastajatele osaks privileeg vaadata muhedat ühelokatsioonifilmi Free Fire (2016), mis oma sisult ja pakendilt oli nii piisavalt kobe, et leidis koha ka Eesti meistriim filmilevis. Kes HÕFF-ile ei jõudnud, saab seda vaadata Forum Cinemas kinodes ja vist Apollos ka. Soovitan!

Esimese õhtu kolmas väljavalitu oli prantslaste Raw (2016), mis pettis kõvasti ootusi verdtarretava bodyhorror kannibalismi osas, ent jäi siiski mökumustrilises taustsüsteemis eredamalt meelde. 

Laupäeva hommiku esimeste filmidena näidati The Love Witch (2016) ja The Invisible Guest (2016), millest olen juba pikemalt kirjutanud. Seetõttu avanes mul võimalus lipsata hoopis väiksesse saali mälumängule, mis saab minu poolt selle HÕFF-i "best thing since sliced body" auhinna. Küsimused olid põnevad, mitmekülgsed, parajalt pähklid ja loomulikult säilis ka traditsioon auhinnaks mõeldud viski napilt teisele tiimile kaotada. Aga pole hullu, me oleme nagu Leo, kes jõuab oma Oscari ära oodata!


Üks selle HÕFF-i ägedamaid filme oli Mart Sander "kodumaine" Behind the Random Denominator (2016). Sabakarvadeni inglise keeles, kohati liiga teatraalne, aga suisa ehmatavalt põnev, võttes arvesse et 95% ekraaniajast kuulub oma laua taga telefonikõnet pidavale alkohoolikust kirjanikule. Seansi järel veendusin, kui erinevad on vaatajate kõrvad (!) - leidus mitmeid, kes olid ise peaosalist mänginud Sanderi üleilmekast hääldusest päris turris, ent mulle kõlas tema sügav, helisev ja väljapeetud kõne hoopis teraapilisena. 

Ainult, et...kui tahaks panna teemakohase pildi Instagrami ja ei suuda kuidagi mõistlikku hashtagi välja nuputada, siis ilmselgelt on tegemist päris õnnetult välja kukkunud filmipealkirjaga. #btrd #behindtherandomdenominator??


Et maailm ikka kenasti tasakaalus oleks, sattus järgmisena kavasse A Dark Song (2016), mis oli nii tohutult kohutavalt halb, et kõndisin pärast 45-minutilist kannatamist poole seansi pealt välja. Seekord oli päris niru ka Méliès lühifilmide võistlusprogramm, kust julgen esile tõsta ainult kauni The Tunnel (2016) ja parasjagu ropu, aga mõnusalt musta huumoriga Fucking Bunnies (2017).

Päris õudset (ega õudselt head) filmi seekord HÕFF-il ei leidunudki. Tundsin väga puudust ühest korralikult ultravägivaldsest düstoopilisest sci-fist, nagu näiteks eelmiste aastate Turbo Kid või Hobo With a Shotgun. Pühapäeval libises iseenda üllatuseks huulilt fraas "oleks siis vähemalt mõni jump scaregi olnud". Aga all in all oli filmiprogramm siiski aus ja mitmekülgne. Ka ülejäänud tegevusprogramm oli timm - eelmainitud mälumäng, vestlusringid filmitegijatega, escape roomid, õhtused diskod, ööorienteerumine, kratimeisterdamise töötuba ja palju muud. No mida sa hing veel ihaldad!

Taaskord jäi hea tunne sisse, sest selle filmifestivali õhkkonda, seltskonda ja sisikonda ei ületa jätkuvalt miski.

HÕFF on säärane tänuväärne üritus, kus õnnestub alati mitmeid vanu häid sõpru ja tuttavaid kohata. Until next time!
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson