March 21, 2017

Sangarid (2017)

Autor: | Aeg: March 21, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Sangarid on kodumaine lugu Nõukogude Eestist Rootsi pagenud kolmest ettevõtlikust tüübist (Veiko Porkanen, Märt Pius, Karl-Andreas Kalmet). Poisid jätavad oma ettemääratud tulevikud, põrutavad kummipaadiga üle lahe ja püüavad end uues suures priiuses kehtestada.


Kui treiler lubas Sangaritest miskit fun janti, või no vaadake kasvõi postrit, siis tegelikult oli tegemist hulga tõsisema filmiga. Jah, poisid panevad korra pihta kollaseid kummiparte täis käru ja üks briljantne elektroonikapoe moment on ka, ent valdavalt jooksevad läbi tõsisemad teemad. Koduste hülgamine, keelebarjäär, töö leidmise keerukus, kahtlased pakkumised, libedad teed ja uljad nirude tagajärgedega valikud.


Lahedasti on sisse põimitud viited pagulusteemadele - põgenemine, pääsemine ja põrumine, fookuses kultuuriruumiga kohanemine. Film tuletab delikaatselt meelde, et mölakaid leidub igast rahvusest, ka meie armsa kodumaa ettevõtlikeimate poegade seas. Ja ka seda, et mõnest võib hiljem veel asja saada. 


Kui komejandi ootused maha keerata, siis üllatab Sangarid päris positiivselt. Ma ei mõista, miks Sangareid turundati kui an upbeat comedy (IMDb kirjeldus, treiler, poster) ja seostati Klassikokkutulekuga. Omaarust ma ei ole morn no nonsense stereotüüpeestlane, kes ei oska nalja naerda, aga... Tõsisemaid mõttekohti leidus minu jaoks hulga rohkem kui muigamise momente. Ja see tegi kokku täitsa vahva ja mõtlemapaneva filmi.

Muide. Porkanen, Pius ja Kalmet teevad väga meeldejäävad rollid. Hea on taas tõdeda, et meie nooremast kinogeneratsioonist kasvab täitsa sheffe kutte peale.

Hinnang: 7/10
Treiler põlema, film on põnevam.

March 15, 2017

HÕFF 2017: The Invisible Guest (2016)

Autor: | Aeg: March 15, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Kui ma 2011. aastal esimest korda HÕFF-il käisin, jäid mulle igaveseks meelde kaks filmi - Jason Eiseneri ultravägivaldne Hobo With a Shotgun ja Oriol Paulo kirjutatud Julia's Eyes. Viimast vaadates olin põnevusest istmesse naelutatud ja vaatasin silmad pärani (no pun intended) esimesest viimase sekundini. Ühtlasi mõistsin selle filmiga esmakordselt, et õudusfilm ei tähenda alati kinolina pihta plartsatavat verd, zombiesid ja hakkimisele keskendunud maniakke, sest "nii on". 

Üks korralikult õudne film võib olla ka nutikas psühholoogiline thriller. Sammhaaval lahti rulluv elegantne jutustus, mis ei lajata lägase groteskipanniga, vaid jagab rahulikult pusletükke, et vaataja saaks ise kätt proovida õõvastava pildi kokku panemisel. Terviku saavutamine pakub rahuldust - meile meeldib kui meie kahtlustused osutuvad tõeks või on lõpplahendus nii üllatuslik, et saab veel tükimat aega tagantjärgi mõelda ja viimast teadmist konteksti panna.


Adrian Doria (Mario Casas) on noor staarärimees, kelle võimuses on luua impeeriume. Tal on kogu pakett olemas, et edukuse postripoisi rolli täita - sihikindlus, šarm, nutikus, bisnes, raha, naine, laps, kodu, armuke, vormis keha, BMW ja kallis käekell. Maailm püüdleb aga alati tasakaalu poole. Seetõttu juhtub õnnetute asjaolude kokkulangemisel miski, mis paneb Adriani moraalsete valikute ette, millest igaüks on hävitavate tagajärgedega. 


Süüdistatuna mõrvas palkab Adrian endale advokaadiks Virginia Goodmani (Ana Wagener), parimatest parima. Virginial on ainult üks nõudmine - et mees räägiks talle ära absoluutselt kõik, mis juhtus. Algab kolmetunnine vestlus nutika analüütilise advokaadi ja Adriani vahel, kelle mälestused viivad vaataja tagasi sündmuspaigale ja seal eskaleerunud tegevusteni.


The Invisible Guest on Oriol Paulo täismäng nii stsenaariumi kui režissööritöö osas. Sarnaselt tema eelmiste lugudega jätkub vajalikku informatsiooni igasse momenti. Telefoni filmi ajal checkida ei jõua - 5 sekundit tähelepanu hajumist ja juba on mõni oluline kild mööda läinud. Dialoogid on kiired ja hispaania keelele omaselt voolavad, pikitud emotsioonidega. Vaatenurk muutub iga uue teadmisega.


Riukaid ja ootamatuid pöördeid on nii ohtralt, et film pakub päris kobedat mõttetööd analüütilisele ajule. Samuti aidatakse mahajäävat vaatajat vajadusel järgi, et jõuaks kaasas püsida. Igatepidi ilus. Oriol Paulo hispaania thriller on alati minu regular HÕFF-i ajal ja ka see kord ei pea pettuma.

Hinnang: 8/10
Järjekordne Oriol Paulo maiuspala.

March 02, 2017

HÕFF 2017: The Love Witch (2016)

Autor: | Aeg: March 02, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Tänavuse HÕFF-i põhiprogrammi kuuluv lugu nõid Elaine-ist maskeerib end nunnu fantaasiakomöödiana. See ei saa olla kaugemal tõest. Unustage inimsajajalgsed, zombied, (mootor)saed ja kirvemõrvarid. The Love Witch on üks õõvastavamaid filme HÕFF-i ajaloos. Pole vahet, kas vaataja on mees- või naissoolise eelsoodumusega, kõigi jaoks leidub see moraal, mis tasahilju karvad püsti tõstab.


Elaine (Samantha Robinson) on sarisuhestajast nõid, kes kasutab meeste köitmiseks armujooke ja maagiat. Maneeridelt ja välimuselt kui paralleelmaailma Audrey Hepburn, utiliseerides paremikku Stepfordi tehnoloogiatest, ei ole preilil vähimatki muret nende võlumisega. Paraku kipuvad härrasmehed õnnetul kombel otsa saama, mis viib Elaine veelgi meeleheitlikumalt järgmisi otsima, keda, oh well, surnuks armastada.


Kauni 70ndate technicolor kesta all peitub dialoog, mis kubiseb nutikatest stereotüüpidest, self-help tarkustest ja neurootilistest märkustest. Kõik see võtab muigama...kuni hirmus hakkab. Kui mootorsaemõrvari või Freddyga samastuvad ilmselt vähesed, siis armunõia karakterid peegeldavad kenasti kogukonnaliikmeid. Naabrinaist, kolleegi, sõpra, pereliiget või veel hullem, vaatajat ennast. Lood ja mõttekäigud muutuvad järsku hirmuäratavalt tuttavaks ja tõeliseks. 


Love Witch pihustab vaheldumisi elegantset õukonnaolengut ja jaburat eskaleerumist, kuuma võrgutust ja nohiklikku sehkendamist. Kui plaanite filmi vaadata (potentsiaalselt) samasse seksosfääri kuuluva kaaslasega, siis jääge vapraks ja ärge paranoiat ligi laske. Sest tagatipuks on tegemist veel säärase inspireeriva filmiga, kust tasub parimad palad kaasa võtta. Aga ainult parimad, mitte need psühhootilisemad.

Diskleimer 1: Kui pärast filmivaatamist kaaslane teid veel kunagi sulnismeela häälega babyks kutsub, võib tekkida kihk põgeneda või enesekaitseks nuga haarata.
Diskleimer 2: Võib tekkida kihk kõiki babyks kutsuda.

Hinnang: 7/10
Pealt kullakarvaline, seest mürgiviiruline.


February 20, 2017

Arrival (2016)

Autor: | Aeg: February 20, 2017 | Lisa kommentaar (0)

Tänavu parima filmi Oscarile nomineeritud Arrival kõneleb momendist, mil maale saabuvad tulnukad. 12 laevaga, 12 riiki üle kogu maailma. Suutmata kontakti luua, seisab inimkond silmitsi teadmatusega, mis on kaugete külaliste eesmärk - aidata või tappa, luua või hävitada. Pretsedenditus olukorras kutsutakse appi lingvist Louise (Amy Adams), kelle ülesanne on tulnukatega kontakt luua ja saavutada teineteise mõistmine.


Kui ma esimest korda Hiina läksin, siis oli seis üsna sarnane. Minul ladina tähed, neil hiina märgid ning ei ühtegi ühist kõnekeelt, millele silda ehitada. Olin ise too tulnukas, keda võeti vastu võrdsetes kogustes umbusu, uudishimu, viha ja rõõmuga. Kommunikatsiooniblokk oli frustreeriv ja relvituks tegev. Arusaamatuse süvenemisel ei olnud mõjusaid vahendeid end kaitsta, selgitada või olukorda suunata. Õnneks oli mul kaasas hiina keelt kõnelev sõbranna ning üsna pea suutsin minagi kohalikus keeles turulettide ääres tingida või söögikohas õlut tellida. 


Arrivali olustikus ei leidu maailmas kedagi, kes tõlgiks ja kaalul on rohkem kui kolm külma õlut. Iga riik saadab tööpostile oma parimad spetsialistid, sest üksteise mõistma õppimine on elukriitiline. Esimesi seoseid luua on keeruline, rääkimata valedest seostest, mis eksikombel tekkida võivad. 


Kui teineteise mõistmise mustris on augud või eksitused, siis võib usaldus kaduda sekunditega. Selle ülesehitamine võtab aga päevi ja kuid. Nii seisab inimkond peatselt olukorras, kus mitmed suurriigid hakkavad tulnukates vaenlast nägema ning on valmis alustama hävitava sõjaga. Louise ja tema meeskond peavad ajaga võidu jooksma, et välja selgitada külaliste tegelik tagamõte. 


Arrival ei ole sci-fi märul. See on pigem psühholoogiline draama, mille taustsüsteemi on joonistatud tulnukad, sõjaväebaasid, lingvistika ja pingelised olukorrad. Režissöör Denis Villeneuvele kohaselt leidub siin parasjagu enese sisse vaatamist ja mõistmisele jõudmist. Kõik on õige, tempo ühtlane ja sammud samapikad. Viimaseks kaadriks saab kokku ühtlane tervik. Nagu sudoku, mille kõik read ja veerud on omaette korrektsed ning üksteise suhtes tasakaalus.

Arrival on parima filmi Oscari ausalt välja teeninud. Nüüd jääb vaid oodata, kelle kasuks langeb valik. 

Hinnang: 8/10
Põnev, intelligentne, eristuv, meeldejääv.


October 17, 2016

Tasakaalustatud kinodieet: Sully vs Bridget

Autor: | Aeg: October 17, 2016 | Kommentaarid (2)
http://www.imdb.com/title/tt3263904
http://www.imdb.com/title/tt1473832
Kui kinorõõmu mahub ajakavasse kitsalt, siis tuleb lihtsalt mitmekülgseid valikuid teha. Septembris kohtusin kahe vastandiga.

Sully jutustab loo 30-aastase kogemusega piloodist, kelle elu muutub pöördumatult 208 sekundiga. Vahetult pärast 155 reisijaga õhkutõusmist hävitab parv linde mõlemad lennukimootorid ja ta on sunnitud tegema hädamaandumise Hudsoni jõele. Sellega saab rahulik ja kogenud mees suurepäraselt hakkama, tehes loetud sekundite jooksul nii enesekindlalt kui ka õnnelikult õiged otsused. Põhineb tõestisündinud lool.

Bridget on jätkuvalt vana hea Bridget. Hüsteeriline, kaootiline ning utiliseerib igal võimalusel oma supernaturaalset kohmakust. Iga auk väärib komistamist, vestlus rappa jooksmist ja üks-miljonist-kokkusattumused...peavad siiski kokku sattuma. 40-le lähenev Bridget on viimaks ometi avastanud kahekümnendad, piiritundetult juues, pidutsedes ja olles viimaks oma elu parimas vormis. Ent nii kuis ütleb vanarahva vanasõna, "seal kus alkoholi, seal ka beebisid!", ei jää ka Bridget elumuutvatest üllatustest priiks.

Kui Sully ajal kippusid igihaljast härdameelsusest silmad sutike märjaks minema, siis Bridgeti ajal naermisest. Esimest hindan eelkõige seepärast, et ameerikalikule kiusatusele vaatamata jäetakse vint üle keeramata ning säilib mõistlik teemakäsitlus. Bridgetit aga justnimelt vastupidise eest. Ükskõik kumb neist filmivalikusse kandideerib, soovituskirja võin kirjutada mõlemale. 

Hinnang: Bridget Jones's Baby 8/10, Sully 7/10
Kolm ja pool saatuslikku minutit.




July 14, 2016

Ükskord Hiina lennukis

Autor: | Aeg: July 14, 2016 | Lisa kommentaar (0)
Filmid päästavad tihti me elu. Eriti õigel kohal on need lennul pea teisele poole maakera. Need, kes lennukis magada ei mõista, jõuavad 10 tunni jooksul nii mõndagi ära vaadata.

How to Be Single jooksis vist kevade poole ka meie kinodes. Peaosaline Dakota "50 Shades of Grey" Johnson suutis paraku välja manada ainult ühe shade-i - mittemidagiütlev hall, no umbes hex code #E1E1E1. Olgem ausad, Pantone seda aasta värviks ei valiks. Ja palun andke keegi kunagi Rebel Wilsonile üks väärikas roll. Hetkel ei tulegi ette teisi näitlejaid, keda stereotüüpimine nii tugevalt ühte ja samasse taaskasutusvormi on tampinud. Temast on saanud tõeline role recycle-i kuninganna...ja ma ei ole kindel, kas tema või meie enam kaua jaksame.



Järgmine oli Devil and Angel. Tõupuhas Hiina produkt. Kui hiinlased püüavad komöödiat teha, siis see on juba iseenesest naljakas (ja päris jabur), mida nad naljakaks peavad. Olles tolleks momendiks juba 1.5 kuud oma elust Hiinas veetnud ning õrnalt sotsiaal- ja väärtusnorme tajuma hakanud, tundus nii mõnigi seik või võitlev sõna peaaegu et...põhjendatud. Kui aga ei oska mõelda nagu hiinlane, siis on ilmselt kaks varianti - kas film on üleni superpõnev või tahe hülgemöla! Ma ei tea. Sa pead ise järgi katsetama.



Kui usk hakkas kaduma, oli aeg ette võtta Vana Hea. Näiteks I, Robot. Kombineeri sci-fi supilusikatäie südamlikkusega ja saad supi, mis alati sooja tunde sisse teeb. Parajalt nutikas, mitte üleliiakeerulise kontseptsiooniga, natuke mõtlemapanev ja piisavalt hoogne. Will Smith deliverib.



Südamlikkuse lainel edasi purjetades sattus mulle järgmisena ette Eddie the Eagle. Pärismehepeegel suusahüppefanaatikust, kelle unistused olid hulga lennukamad kui tema suusad. Täpselt nagu postril lubatud, delightfully feel-good. Natuke quirky, natuke kohmakas, natuke muhe ja kokku üks üsna kobe tükk. Hea lugu, mida südamepiinadeta filmiõhtu kavasse soovitada.



Tõeline põhjus, miks ma tänase kirjatüki ette võtsin, peitub aga filmis En Man Som Heter Ove ehk eestipäraselt Mees nimega Ove. Sest see on vist too film, millele ma raatsin oma filmiraamatus see aasta 10 punkti anda.


Kui tahad näha, mida tähendab tõeline tingimusteta armastus, veidrustega arvestamine, ühine seiklemine, teineteise toetamine, nii heas kui halvas kui ka kõige halvemas, südamepõhjani vihaseks tegev igatsus, kohanemine, uue ligi laskmine ja leppimine, siis see ongi see.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson