The Hobbit: An Unexpected Journey (2012) HFR 3D

Autor: Eveli | Aeg: jaanuar 03, 2013 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0903624/

Tunnistan kohe alguses üles, et olen maskeerinud selle postituse kavalalt The Hobbiti arvustuseks, et tegelikult kirjutada hoopis HFR-ist.

HFR (High Frame Rate) tähendab inimkeeli, et film jookseb kõrgemal kaadrisagedusel kui tavapärane 24 kaadrit sekundis. Kui ma õigesti aru saan, siis tehniline valmidus HFR-filme näidata on hetkel ainult Coca-Cola Plazal. Tahaks aga siinkohal julgustada ka teisi suuremaid kinosid vastavasse tehnoloogiasse investeerima, sest HFR kvaliteet on awesomesauce!

Minu jaoks oli Kääbik HFR 3D-s tõepoolest selgem ja sujuvam. Kirkam ja klaarim. Ja ma võiks täiesti vanduda, et eristasin isegi põõsaste lehti, millest peategelased ka kõige suurema ajuga mööda tormasid. Süda ei läinud pahaks, pea ei hakanud valutama. Ainult Coca-Cola Plaza hirmrasked aktiiv-3D prillid panid ninajuure jubedamal kombel tuikama ja sundisid niheledes iga natukese aja tagant positsiooni kohendama. Rääkides 3D-st, siis ei pannudki ma seda siin filmis nii väga tähele. Või kirjutas mu aju selle efekti hoopiski HFR arvele? Kuklas on tunne, et HFR pilti oleks kaunis ka lamedana vaadata.

Et aga mitte täielikult lugejaid eksitada, siis kirjutan ka paar sõna Kääbikust. Ma ei ole kunagi diehard LOTR-i fänn olnud, aga nautisin neid filme siiski keskmisest rohkem. Nõndaviisi on peale kinos vaadatud osi ette tulnud ka ükskomamituteist LOTR-i filmiõhtut, mille käigus Tolkieni-Jacksoni võlumaailm aina paremini mälus kinnistunud.

Läksin Kääbikut vaatama eeldusega, et see annab üle mitme aasta jälle korraliku doosi kinoelamust. Etteteada kvaliteet. Ja paraku oligi, nii sõnapaari esimese kui viimase osa tähenduses. Samad tegelased, samad kohad, samad sügavamõttelised kõned ja eepilised lahingud. Samad hoiakud, põgenemised, pääsemised, võidud ja kaotused... ja järsku tundus Kääbik kui eilne ülessoojendatud supp. 

Ma ei oleks seda ealeski arvanud, aga taaskohtumisrõõmu asemel tekkis hoopiski been there, seen that mõte. Ma haigutasin! Mitu korda! Nüüd ei teagi, mis saab, sest kangesti oleks tahtnud Kääbikut enda jaoks armastada ja teistele edasi kiita...

Hinnang: 6/10
Vanale koerale uus trikk (loe: HFR) õpetatud. Aga ustav on ta ikka.

Cloud Atlas (2012)

Autor: Eveli | Aeg: detsember 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1371111/

David Mitchell ei osanud tõenäoliselt uneski näha, millise fantastilise väljakutse ta filmitegijatele pakub, kui 2004.aastal Cloud Atlase romaani kirjutas. Kuus omavahel põimunud eri ajastu ja toimumispaiga lugu andsid võimaluse ühte siduda 70.ndate thrilleri, futuristliku sci-fi, ajaloolised jutustused ja tänapäeva komöödia. Sellist 6 in 1 pakkumist ei tule just eriti tihti ette.

Režissöörideks Matrixi tegijad koos Tom Tykweriga, kelle tagataskus on samuti päris mitu kobedat tükki, treiler, mis kuulutas justkui Avatari uut tulemist ja IMDb hinne 8.1 võtsid kerge ärevussurina sisse. Potentsiaal läbi lae! Film ise aga...

Uut superlemmikut sellest ei saanud. Kestvat õhinat sisse ei jäänud. Ja nüüd, kolm nädalat peale vaatamist, ei viitsi ma isegi korralikku arvustust kirjutada. Lihtsam on kergema vastupanu teed minna ja kopeerida siia oma vahetult peale vaatamist Filmiveebi postitatud kommentaar.

Korralik ühepajatoit - nagu Jaz juba jutustas - erinevad ajastud, erinevad filmižanrid, erinevad lähenemised. Ja täpselt nagu ühepajatoidu puhul ei oska ma otsustada, kas see maitseb mulle või mitte, ei suuda ma Pilveatlase kohta ühtset otsust langetada.

Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.

Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.

Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.

Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.

Hinnang: 8/10
Kui mitu neist punktidest ambitsioonikuse arvele kirjutada, otsustab igaüks ise.

Silver Linings Playbook (2012)

Autor: Eveli | Aeg: detsember 16, 2012 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt1045658/

Mõnikord teed kõik õigesti, pingutad enda ja teiste õnne nimel, hoidud rumalustest ja elad heas usus, et seekord jääb elu jooksma seda õiget liini pidi, mis rahulikult vanaduspäevini välja kulgeb. Aga isegi siis, kui just on tekkinud tunne, et äkki on olulised asjad viimaks ometi paigas ja enam ei pea nii palju rabelema, läheb maailm sassi. Leiad end ootamatult sügavast august, kust välja ronimiseks läheb vaja meeletul hulgal motivatsiooni, entusiasmi, pealehakkamistahet ja kurat-teab-millist sadamiljonit eduka inimese omadust veel. While you still feel like shit.

Pat (Bradley Cooper) ja Tiffany (Jennifer Lawrence) on kaks inimest, kes leiavad end sellisest sügavast august. Pati abikaasa on teda petnud kolleegiga ja Tiffany oma hiljuti lahkunud. Mõlemad on esialgsest šokist üle saamas ja üritavad kilde kokku panna. Nagu ka liimitud portselanvaasi puhul ei näe tulemus välja sugugi sujuv ega kaugeltki perfektne.

Cooper ja Lawrence on kahtlemata sümpaatseimate näitlejate hulgas, kes viimastel aastatel kinolinu kaunistanud. David O. Russelli kirjutatud ja lavastatud film annab mõlemale võimaluse särada, näidata külgi, mis eelnevates lihtsamates blockbusterites varju jäänud ja teha karakterid nii omaks, et üle tüki aja tekib võimalus puhata stereotüüpidest. Paratamatult on originaalsusest saanud too Hollywoodi punasesse raamatusse kantud haruldane loom, keda üliharva vilksamisi märkab ja isegi siis ei jõua teda pildile püüda. Russell suutis ja lõpptulemus on kaunis.

Hinnang: 8/10
Düsfunktsionaalsus, mis teeb südame soojaks.

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2 (2012)

Autor: Eveli | Aeg: detsember 04, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1673434/

Alati on naljakas netifoorumitest lugeda, kuidas üks grupp inimesi on täiesti hullumise äärel seksikatest sädelevatest emovampiiridest ja teine üritab neile suurima põlastusega selgeks teha, kuidas üks õige vampiir on külmavereline tapja, kes näeb välja nagu oleks Danny Trejo ta aanuse kaudu sünnitanud. Sellistel hetkedel tekib tahtmine paluda kaks sammu ette astuda kõigil, kes on päriselus vampiiri näinud või kes on valmis mõistlikult põhjendama, kust võetakse õigus kellegi teise fantaasia nii agressiivselt "valeks" tituleerida.

Twilighti viimane film ei kõiguta selles vaidluses kaalukausse kummalegi poole. Kui päris aus olla, siis ei kõiguta vist üldse kedagi peale suurimate fännide, sest tegemist oli ootamatult mannetu, igava ja mittemidagiütleva lõpuga. Viimased korisevad hingetõmbed said tehtud ja hea ongi. Aeg teha ruumi Hunger Gamesile, hallidele varjunditele ja järgmistele hullumeelselt populaarsetele young adult novellide adaptsioonidele.

Hinnang: 5/10
Vampiirid võivad igavesti elada, aga Twilighti fenomen sureb tõenäoliselt üsna kiirelt.

Tatari filmikunsti päevad

Autor: Eveli | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kes soovib peale PÖFFi veel filmigurmaanlusega jätkata, siis neile avaneb võimalus sisustada nädalavahetus kinos Sõprus Tatari Filmikunsti Päevadega. Ürituse raames tuleb näitamisele kolm filmi - Bibinur (2009), mis linastus 2010.aastal ka PÖFF-i EurAsia programmi raames, Kotkad (2009) ja Taevamägi (2004). Filmid on Tatari keeles, vene subtiitritega (Kotkad lisaks ka eesti subtiitritega). Piletid 3 EUR, Sõpruse kassast. Kasutage võimalust!

https://www.facebook.com/events/181488748642278/

Seven Psychopaths (2012)

Autor: Eveli | Aeg: november 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1931533/

Paratamatult kipub nii minema, et kõige ägedamate filmide puhul tahaks tavapärasest põhjalikumalt ja paremini kirjutada, et väärilist kajastust anda. Selline rahulik ja mõnus uuesti sisseelamis- ja kirjutamishetk ei jõua aga kunagi kätte, sest kahetsusväärselt ei küündi mu ajaplaneerimisvõimed veel töö- ja eraelukohustustega samale tasemele. Ka Seven Psychopaths, mis on vist juba viimast otsa kinodes ja sedagi ühe seansi kaupa päevas, jäi eelmainitu ohvriks.

Patt oleks aga seda filmi mugavalt "vahelt ära unustada", sest tegemist on ühe selle aasta pärliga. Seven Psychopaths on muhe, naljakas, teravmeelne, hull ja lahe. Esimeseks poolehoiu võitjaks Boardwalk Empire tegelaste kokkutulek avastseenis, nurgakiviks  awesomesauce karakterid ja osatäitjad ning kirsiks tordil parimad fantaasiasequence-id, mida selle aasta filmides näinud.

Hinnang: 9/10
Tõeline vitamiinilaks ülejäänud hallis kinoudus.

Skyfall (2012)

Autor: Eveli | Aeg: november 22, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1074638/

Let the sky fall
When it crumbles
We will stand tall
Face it all together

50.aastapäevale pühendatud Bond läheb all-in. Missioonid on läinud nii kriitiliseks, et juba avaminutite jälitusstseenide ajal ei tehta vähimatki pingutust, et tsiviilelanike elusid säästa. Külm "kulude ja tulude" kalkulatsioon ütleb, et isegi agentide elusid pole vaja säästa. Tuleb käsk, tulistad, küsimusi küsimata. Ratsionaalsus, tappev ratsionaalsus.

Sellise kalkusega kaugele ei jõua. Algselt robotina mõjunud Bondile antakse inimlikum nägu. Skyfall näitab tavapärasele imelisele paranemisele lisaks ka pikaajalisemat füüsilistest ja vaimsetest vigastustest taastumist. Sellega kaasneb võimalus rõõmustada vaatajaid meelekindla eneseületusega, mis tõlgitakse kinolinal vaatemängulisteks kaklusstseenideks. Ilmselgelt, mis Bond see ilma visuaalse naudingu pakkumiseta oleks.

Vastukaaluks esimesele poolele, muutub film lõpupoole aina isiklikumaks, andes võimaluse vaadata Bondi minevikku. Külma ja metalse fassaadi taga peab ju olema midagi rohkemat, midagi sügavamat. Tõepoolest, näeme killukesi superagendi lapsepõlvest, aga see õhkuvisatud info võiks samahästi olemata olla. Reaalselt kuigi palju tema minevikust teada ei saa, küll aga jääb mulje, justkui oleks kinovaatajale usaldatud mõni aastakümneid hästi hoitud saladus.

Kuigi vaatemäng mis esitatakse on igati võimas ja fantaasia on kenasti õiges suunas jooksma lastud, valmistas suurt pettumust stsenaristide enda loogika. Kogu filmi keskne temaatika on ratsionaalsus, turvalisus ja läbikaalutud otsuste tegemine. Ometi on hilisemate võtmekohtade ja kulminatsiooni päästikuks planeeritud nii lihtlabased vead MI6 poolt, et nende tegemine briti valitsuse (või isegi maailma!) parimate agentide ja turvaekspertide poolt on täiesti arulage. Selline stsenaariumi nõrkus ja lihtsama vastupanu teed minemine teeb kohati meele kurvaks ning ei luba enam varasema naiivsusega filmi nautida. Kui on vaja, kavaldatakse kõik üle, kui on teisiti vaja, tehakse vigu, mille lollust võiks mõista isegi viieaastane.

Bondist on saanud mustkunstnik, kelle ülesanne on vaataja ära petta. Luua illusioone, mis panevad ahhetama, tõsta kinopublikut kõrvust ja õnnitleda neid nutiteravuse puhul. See tuleb temale omaselt väga hästi välja. Kinost lahkudes jätkubki wow-efekti päris pikaks. Kuni istud paar nädalat hiljem rahulikult maha, hakkad arvustust kirjutama ja tagantjärgi analüüsides saad aru, et oled jälle suhkruvatti ostnud.

Hinnang: 8/10
Filigraanne vaataja ära petmise kunst.