Autor: Eveli
| Aeg: detsember 27, 2012
| Lisa kommentaar (0)
David Mitchell ei osanud tõenäoliselt uneski näha, millise fantastilise väljakutse ta filmitegijatele pakub, kui 2004.aastal Cloud Atlase romaani kirjutas. Kuus omavahel põimunud eri ajastu ja toimumispaiga lugu andsid võimaluse ühte siduda 70.ndate thrilleri, futuristliku sci-fi, ajaloolised jutustused ja tänapäeva komöödia. Sellist 6 in 1 pakkumist ei tule just eriti tihti ette.
Režissöörideks Matrixi tegijad koos Tom Tykweriga, kelle tagataskus on samuti päris mitu kobedat tükki, treiler, mis kuulutas justkui Avatari uut tulemist ja IMDb hinne 8.1 võtsid kerge ärevussurina sisse. Potentsiaal läbi lae! Film ise aga...
Uut superlemmikut sellest ei saanud. Kestvat õhinat sisse ei jäänud. Ja nüüd, kolm nädalat peale vaatamist, ei viitsi ma isegi korralikku arvustust kirjutada. Lihtsam on kergema vastupanu teed minna ja kopeerida siia oma vahetult peale vaatamist Filmiveebi postitatud kommentaar.
Korralik ühepajatoit - nagu Jaz juba jutustas - erinevad ajastud, erinevad filmižanrid, erinevad lähenemised. Ja täpselt nagu ühepajatoidu puhul ei oska ma otsustada, kas see maitseb mulle või mitte, ei suuda ma Pilveatlase kohta ühtset otsust langetada.
Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.
Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.
Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.
Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.
Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.
Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.
Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.
Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.
Hinnang: 8/10
Kui mitu neist punktidest ambitsioonikuse arvele kirjutada, otsustab igaüks ise.
