The Dark Knight Rises (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1345836/

Samamoodi nagu tekitavad teatud tasemel erutust igasugused lastemuinasjutud, mis on nilbuste ja perverssustega vürtsitatud, vaatavad inimesed hoopis teise pilguga superkangelast, kes on süngem, tõsisem ja ei lähe situatsioonikoomika peale välja. Ma ei taha siinkohal torgata Avengersi pihta, sest selle humoorikas lähenemine tasus end imeliselt ära. Kui aga mugavalt võrrelda uut Spider-Mani ja Batmani, siis on selge, et esimene neist on lihtsalt poisike. Noorusliku uljuse ja naiivsete väärtuste vastu on Batmanil panna elukogemus ja ratsionaalsus, võimalus vältida teenage crush storyline'e, osa võtta võimukate meeste omavahelistest mängudest ja esile tõsta suuri probleeme.

Vaatamata sellele, et tolleks viimaseks on loodud väga soodne pinnas, läheb süžee ikkagi kergema vastupanu teed ja kukub auku, kus näidatakse pommidel nulli tiksuvaid sekundeid ja võitlusi pahalastega, kes ehitavad vaikselt suurejoonelisi skeeme, kuid saavad lõpplahenduses ikkagi täiesti mittemidagiütlevalt kangelase poolt maha materdatud. Sellist stampmärulit näeme igas esimeses Hollywoodi actionfilmis ja Batman pidi ju olema eriline!

Kuigi filmis on mitmeid väga võimsaid ja üllatavaid stseene, jäin tahes-tahtmata mõtlema triloogia teise osa Jokerile. Mäletan hästi seda tunnet, mis mind tolle vaatamise ajal valdas - film on juba kestnud mitu tundi, kohe-kohe võetakse teema kokku, aga ikka veel on nii põnev vaadata, millise lõpplahenduseni peategelased jõuavad. Viimases Batmanis on ootusärevus asendatud sirgjoonelise lõpu poole kulgemisega, kusjuures põhjuslikkus jääb väga nõrgaks. Tekib tunne, et kõikide otsade tervikuks kokkusidumise asemel peidab Nolan mõned ebamugavad lihtsalt teiste varju ära.  

Viimase osa järel tekkis taaskord küsimus, kuidas saavutada parim traileri ja filmi vahekord. Kas minna selle peale välja, et kõik kuklakarvad turri tõstvad hetked traileris ära näidata, kindlustada suured vaatajanumbrid ja filmilt selle võrra põnevust ära võtta või trailerilt tooni maha keerata ja loota, et see on jätkuvalt piisavalt hea, et inimesi kinno meelitada. Nolan läks esimest teed. Mõnes mõttes on mul sellest kahju, kuna filmi oleksin vaatama läinud ka juhul, kui treileriks oleks olnud 30 sekundit järjest batmani logo sünge tumeduse ja kurjakuulutava muusika taustal. Sellisel juhul oleks mitmed treileris näidanud kohad veel tugevamat muljet avaldanud, nii et minusugune wow-efekti põhjal hindeid jagav inimene saanuks puudustele vaatamata 10/10 ära panna.

Hinnang: 8/10
Nõrk stateegiline mõtlemine nii filmis kui selle turustamises maksab Nolanile igavese au ja kuulsuse.

The Amazing Spider-Man (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 14, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Nägin Raimi Spider-Mani esimest korda nädal tagasi. Triviaalne arvutus ütleb, et umbestäpselt 10 aastat peale filmi väljatulekut. Tundus naiivne, lihtsameelne, eriefektid rohkem multikat meenutamas. Aegunud.

Spider-Man 2 tekitas sarnaseid tundeid, kuni umbes viimase veerandini, mil käis kummaline klõps läbi. Spider-Man on tõesti tõeline superhero, vastukaaluks depressiivsetele terava keelega sarkasmi pilduvatele Avengersi härradele. Filmis, kus rõhutatakse olulisi väärtusi, kus on moraal. With great power comes great responsibility, eks ole.

Kolmas Spider-Man oli juba hoopis teist masti. 2007.aastaks oli arvutigraafikas meeletu hüpe toimunud ja film tundus juba üsna tänapäevane. Kahjuks kipub taoliste filmide puhul tihti too pöördvõrdeline seos kehtima, et mida vägevam graafika, seda vähem sisu. Raimi arvas, et sellega on laiskus õigustatud ja seebiooperit meenutavasse filmi võib rahuliku südamega jätta rohkem plot hole-e kui šveitsi juustus auke. Jään temaga selles osas tugevalt eriarvamusele.

Tänavusel suvel algas see eluring uuesti. Uue Spider-Mani osatäitjaga, uue režisööriga. Oh how the times have changed. Your friendly neighbourhood amazing Spider-Man on tõepoolest uue generatsiooni film. Andrew Garfieldi kehastatud peategelane on disainitud tänapäeva noortele. Ülbe, terava keelega. Arvuti ja Googlega väga sina peal. Käib koolis rulaga ja õpib ämbliku kujul liikuma justnimelt rulapargis. Alistades raskused ja saavutades seatud eesmärgi, laseb kuuldavale ameerika fratboy'liku alfaröögatuse.

Reaalsus on see, et siirus ja lihtsus ei mängi enam välja. Tubli ja moraalne head eeskuju näitav superkangelane ei pane enam ammu noorte poiste silmi sellisel viisil särama nagu regulaarne vaimukas ja terav ärapanemine. See on ainuke viis keskmise vaataja tähelepanu hajumast hoida ja praeguse ajastu filmitegijad teavad seda väga hästi. Ega ei saagi pahaks panna, naersin ju minagi koos ülejäänud saaliga sama kõvasti, kui mõni halenaljakas situatsioon ekraanile jälle toodi.

Garfied sobib tegelikult tänapäeva Spider-Mani rolli väga hästi. Tema silmarõõmu Gwen Stacy-t kehastanud Emma Stone oli selline nukuke, et võttis vast nii mõnelgi põlve värisema. Kuigi uuel Spidey-l polnud suures osas väga vigagi, hävitas minu positiivse meelestatuse väga efektiivselt viimane sõnum, millega film lõpetati. Kontekst kontekstiks, aga miks ometi eeskujuks mõeldud superkangelase suust selline mõte kuuldavale lasta?! Uskumatu.

Hinnang: 6/10
Aina rohkem välimust ja vähem sisu.

Bel Ami (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuli 11, 2012 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt1440732/

Ma tean küll, kuidas noored neiud ja keskealised naised ja isegi mitte-väga-neiud-enam-vaid-juba-daamid selle filmi kohta mõtlevad. Oh kui tore, ülišarmantne Robert Pattinson koos väärikate näitlejataride Uma Thurmani, Christina Ricci ja Kristin Scott Thomasega 19.sajandi kostüümidraamas on väga nunnu ja mõnus DVD valik, mida laenutada laupäeva õhtuks jäätisesöömise kõrvale!

Võtan endale südameasjaks hoiatada Teid - ei, ei ole hea valik.

Täiesti hämmastav, kui igav film see on! Ma olen üsna kindel, et Guy de Maupassanti samanimeline romaan, mille ainetel see on tehtud, ei ole pooltki nii jube. Näitlejate plejaad, kes üles astub, on ju samuti igati viisakas. Karta on, et koer on maetud stsenaariumi kirjutanud Rachel Bennette-i pastaka sisse. Tema varasem TV episoode kirjutamise kogemus ei küündi lihtsalt nii ambitsioonika ettevõtmise tasemele.

Kõige hullem on muidugi see, et kohati esineb teatud mõistlikkust, mis välistab Bel Ami liigitamise "nii-halb-et-lausa-hea" kategooriasse. Pooleli jätta ka ei raatsinud. Ühesõnaga, igavene häda selle filmiga.

Jätke parem kohe vaatamata.

Hinnang: 3/10
Purgisupi kvaliteet - ajab asja ära, aga päris mage värk ikka.

The Adjustment Bureau (2011)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 30, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1385826

Vaid mõned päevad tagasi taipasin, et romantiline sci-fi on üks mu lemmikžanreid, arvestades kui kõrgelt hindan näiteks Vanilla Sky'd ja City of Angels-it. The Adjustment Bureau läheb täiskohaga antud žanri alla ja kipub ka minu lemmikute hulka pürgima.

Filmi räägib poliitikust Davidist (Matt Damon) ja noorest baleriinist Elise-ist (Emily Blunt), kes justkui on kokku loodud, aga keda saatuse käsi kindlalt lahus hoiab. Mõnikord ei saa alateadvusest armastust kustutada ja nii hakkavad nad järjepidevalt viise otsima, kuidas saatust üle kavaldada.

See on üks neist filmidest, mis muudab natuke paranoiliseks. Äkki ongi keegi kuskil, kes sinu elu juhuseid läbi kalkuleerib? Eks ole meil kõigil hetked, mil oleme veendunud, et miski on meant to be, aga kõigele vaatamata läheb täiesti arusaamatutel põhjustel hoopiski teisiti. Teisest küljest, võib-olla me lihtsalt ei märka kõike seda, mis on meie kasuks jällegi väga õigesti ja hästi läinud?

Neile ja paljudele teistele filmi vaatamise käigus tekkivatele küsimustele ei oska ma vastata. Ehk olekski targem igasugused filosoofilised mõtisklused igaühe sisekõne või targemate instantside pärusmaaks jätta. Võin kindlalt väita vaid üht - Emily Blunt on naispeaosalise rollis täiesti fantastiline. Isegi mina armuks temasse, iga kell.

Hinnang: 8/10
Emily Blunti tähesära.

Prometheus (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1446714/

Mitu kuud tagasi esimest korda Prometheuse treilerit nähes sain aru, et tegemist on millegi erilisega, mis seisab teiste seast välja. Harva tekib nii tugev tunne sisse, et ma lihtsalt pean mingi filmi ära vaatama. Hiljem selgus, et ma ei ole sugugi ainuke, kellel Prometheuse nime mainimise peale eriskummaline surin sisse tuleb. Tuleb välja, et mul on veel miljoneid mõttekaaslasi.

Prometheuse esimene stseen näitab grandioosseid maastikuvaateid, mida saadab väärikas orkestripala. 3D annab juurde sügavuse, mis tõmbab vaataja kohe lummusesse, et talle hetke pärast näidata veelgi ilusamat visuaalset vaatemängu. Prometheuse esimese viie minuti jooksul veendusin, et meid on ees ootamas film, millest räägitakse ja kirjutatakse veel aastaid. Isegi algustiitrite font on perfektne.

Need esimesed viis minutit olid mõningate harvade eranditega selle filmi tipp.

Lugu hakkab hargnema väikesest avastusest, mis kulmineerub üsna veidralt selekteeritud seltskonna reisiga universumiavarustesse. Prometheus on kosmoselaev, mis lendab külma ja kalkuleeriva Meredith Vickersi (Charlize Theron) alluvuses. Kaptenitooli istuval Janekil (Idris Elba) on ülesanne viia olulise läbimurde teinud teadlane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) oma uurimisgrupiga kaugele planeedile, kus elavad ootuste kohaselt Insenerid - inimeste loojad. Keskne roll on siinkohal android Davidil (Michael Fassbender), kes assisteerib meeskonda oma üüratu teadmistepagasiga iidsetest keeltest ja paljudest teistest valdkondadest.

Kuigi loodud maailma ja tehnoloogia innovaatilisust on väga põnev vaadata, kaob esialgne õhin mõne aja pärast ära. Sest see number üks põhjus, mille pärast ma siiski filmi vaatama tulin - sisu, paradigmasid nihutav ulmejutustus - on jahmatamapanevalt nõrk ja äraleierdatud. Stsenaristid on hüljanud igasuguse loogika, inimpsühholoogia algtõed ja füüsikaseadused. Võib ju vaielda, et ega need viimased teisel planeedil kehtima ei peagi, aga vaevalt need ka iga paari stseeni tagant muutuma peavad.

Ilmselt tuleb loogika puudumine ja lamelaused andeks anda, sest jutustajad jätavad mulje, et ilma nendeta ei olegi võimalik loo järgmisesse punkti edasi liikuda. Päeva päästavad osatäitjad. Noomi Rapace on juba lohetätoveeringuga tüdruku ajast minu raamatus väga heas kirjas ja Prometheuses suudab ta isegi klišeesupi sees ujudes pead kindlalt vee kohal hoida. Tugevaim roll ja rollisooritus on Michael Fassbenderil, kelle karakterile jäin ka peale kinoskäiku veel pikalt mõtlema.

Täiesti tahtmatult kipub iga natukese aja tagant pähe võrdlus Avatariga. Fantastiline visuaal ja leige lugu. Sellele vaatamata jättis Prometheus mingi jälje. IT-inimesena pani minu pulsi tugevamini tuksuma kasvõi väike EKG-joonis kiivriekraanil. Suurtest säravatest projektsioonidest olin juba veidi rohkem kui sillas. Ja nii ma olengi pühendunud visual extravaganza fännina valmis kõik muu andestama.

Hinnang: 8/10
Vähem Alien, rohkem Avatar.

P.S. Ma vaatasin Alieni nii ammu, et ei mäleta sellest praktiliselt midagi. Tõelised Alieni antoloogia fännid olid hulga rohkem pettunud. Siit ka soovitus - unusta Alienid või kui need on nägemata, ära võtagi enne Prometheust ette. Naiivsus aitab suurema elamuse saada.

The Dictator (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt1645170/

Kui Cinamonis on Yzzi päev, läheb seltskond sõpru alati midagi totakat vaatama. - Tartu vanasõna

Kõik teavad, et Sacha Baron Coheni naljafilmid on ropud ja labased ning väärikad inimesed oskavad neist eemale hoida. Mina olen veel omadega sellises eluetapis, kus uudishimu ületab väärikuse. Salamisi tunnistan, et mõni eriti ropp ja piinlik nali võib mingil hetkel isegi nii hea tunduda, et naeran keset kinosaali nagu alaarenenud hüljes. Nojah, siis on natuke häbi ka, aga ilmselt mitte piisavalt, sest taolised ettevõtmised kipuvad ikka mõne aja tagant korduma.

Mul on Cohenist Diktaatori valguses täitsa kahju. Elame täna võrdlemisi tolerastide ühiskonnas. Nahavärv on OK, rahvus on OK, naiste õigused on OK ja igasugused sõnaõigused ja -vabadused on kohe eriti OK. Ei muutu respekteeritud ühiskonnaliikmed neegreid nähes vihast vahutavateks Ku Klux Klani liikmeteks ega tehta liialt nägusid, kui mõni naine poliitikuks kandideerib. Kui täiesti aus olla, siis on juba paljudel kõigist välja võideldud õigustest võrdlemisi ükstapuha. Paraku on kõigil ükskõik isegi olukorras, kui neidsamu õigusi mõnitatakse. Millest me jõuame selleni, et keskmisel paksu nahaga kinovaatajal on Diktaatorist samuti suva.

Diktaatoris on paar päris naljakat nalja, hulgaliselt "ahah, nojah" nalju ja mõni "seriously?" nali ka. Minu silmis oleks Coheni viimane üllitis edukam olnud, kui ta oleks selgema suuna valinud - kas rohkem peene terava satiiri poole või rohkem veel ropuma šokeerimise poole. Kogu komöödia oli nagu südamerütmihäiretega inimese kardiogramm, mis joonistab perioodiliselt üles-alla siksakke ja aeg-ajalt viskab mõne kõrgema jõnksu sisse. Nõrk värk, ühesõnaga.

Hinne: 4/10
Sacha on softiks läinud.

Snow White and the Huntsman (2012)

Autor: Eveli | Aeg: juuni 09, 2012 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1735898/

Tegemist on teise Lumivalgekese looga, mis tänavu kinohämarust nägi peale Tarsem Singhi Mirror, Mirror-it. Kui päris aus olla, siis puhtteoreetilisest vaatepunktist vaadatuna oleks antud film võinud ka olemata olla. Nimelt oleks ma Peegli asemel kurja kuningannat kehastanud Charlize Theroni Lumivalgekest mänginud Kristen Stewartist miilidepikkuse edumaaga ilusamaks kuulutanud. Niiviisi poleks tekkinud olukordagi, mille pinnalt kogu ülejäänud loo aluseks olnud konflikti aretada. Go figure.

Aga olgu. Poolpime Peegel oli ilmselt andunud Twilighti fänn ning tänu Kristen Stewarti eelistamisele ilumeetri peal tekkis võimalus isegi päris viisakas seikluslugu käima lükata. Kuna algse loo ümberkirjutamine on tänapäeval popp ja mõningatel juhtudel ka põnev uue vaatenurga poolest, siis antud loos pannakse Lumivalgeke paari tahumatu ja metsiku jahimees-kütiga Jacob, keda kehastab järgmisesse muinasjutumaailma hüpanud Thor-poiss Liam Hemsworth. Teise härrasmehena figureerib neiu elus aadlikprints Edward William. Mõlemad noormehed võtavad oma südameasjaks Bella Lumivalgekese päästmise, mis sisaldab endas ka eepilist raudrüüde, hobuste ja tapritega sõjakäiku kurja kuninganna vastu, et kuningriik tema raudselt haardsest vabastada.

Ei saa see vaene Kristen Stewart kunagi Twilighti maigust lahti ja ei aita ka see film siinkohal kaasa. Noorel näitlejataril hakkavad juba trademarkitud ninakirtsutamisest kortsud vastavatesse kohtadesse tekkima. Charlize Theron hakkab mulle aga aina rohkem imponeerima. Nii narr kui seda ka pole antud filmi kontekstis tunnistada, aga ta hakkab vaikselt iluetaloniks kujunema. Erinevalt Megan Foxist ja mõnest teisest geneetilise jackpoti saanud jumalannast on teda ka näitlemisandega õnnistatud.

Sarnaselt eelmise lumivalgekese filmiga on ka antud loole üsna raske hinnangut anda. Ei olnud midagi väga tugevat, aga halb ka kindlasti ei olnud. Pigem isegi hea. Jah, pigem hea.

Hinnang: 6/10
Paar kraadi jääb puudu, et korralikult muljet avaldaks.