Autor: Eveli
| Aeg: juuni 09, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Mitu kuud tagasi esimest korda Prometheuse treilerit nähes sain aru, et tegemist on millegi erilisega, mis seisab teiste seast välja. Harva tekib nii tugev tunne sisse, et ma lihtsalt pean mingi filmi ära vaatama. Hiljem selgus, et ma ei ole sugugi ainuke, kellel Prometheuse nime mainimise peale eriskummaline surin sisse tuleb. Tuleb välja, et mul on veel miljoneid mõttekaaslasi.
Prometheuse esimene stseen näitab grandioosseid maastikuvaateid, mida saadab väärikas orkestripala. 3D annab juurde sügavuse, mis tõmbab vaataja kohe lummusesse, et talle hetke pärast näidata veelgi ilusamat visuaalset vaatemängu. Prometheuse esimese viie minuti jooksul veendusin, et meid on ees ootamas film, millest räägitakse ja kirjutatakse veel aastaid. Isegi algustiitrite font on perfektne.
Need esimesed viis minutit olid mõningate harvade eranditega selle filmi tipp.
Lugu hakkab hargnema väikesest avastusest, mis kulmineerub üsna veidralt selekteeritud seltskonna reisiga universumiavarustesse. Prometheus on kosmoselaev, mis lendab külma ja kalkuleeriva Meredith Vickersi (Charlize Theron) alluvuses. Kaptenitooli istuval Janekil (Idris Elba) on ülesanne viia olulise läbimurde teinud teadlane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) oma uurimisgrupiga kaugele planeedile, kus elavad ootuste kohaselt Insenerid - inimeste loojad. Keskne roll on siinkohal android Davidil (Michael Fassbender), kes assisteerib meeskonda oma üüratu teadmistepagasiga iidsetest keeltest ja paljudest teistest valdkondadest.
Kuigi loodud maailma ja tehnoloogia innovaatilisust on väga põnev vaadata, kaob esialgne õhin mõne aja pärast ära. Sest see number üks põhjus, mille pärast ma siiski filmi vaatama tulin - sisu, paradigmasid nihutav ulmejutustus - on jahmatamapanevalt nõrk ja äraleierdatud. Stsenaristid on hüljanud igasuguse loogika, inimpsühholoogia algtõed ja füüsikaseadused. Võib ju vaielda, et ega need viimased teisel planeedil kehtima ei peagi, aga vaevalt need ka iga paari stseeni tagant muutuma peavad.
Ilmselt tuleb loogika puudumine ja lamelaused andeks anda, sest jutustajad jätavad mulje, et ilma nendeta ei olegi võimalik loo järgmisesse punkti edasi liikuda. Päeva päästavad osatäitjad. Noomi Rapace on juba lohetätoveeringuga tüdruku ajast minu raamatus väga heas kirjas ja Prometheuses suudab ta isegi klišeesupi sees ujudes pead kindlalt vee kohal hoida. Tugevaim roll ja rollisooritus on Michael Fassbenderil, kelle karakterile jäin ka peale kinoskäiku veel pikalt mõtlema.
Täiesti tahtmatult kipub iga natukese aja tagant pähe võrdlus Avatariga. Fantastiline visuaal ja leige lugu. Sellele vaatamata jättis Prometheus mingi jälje. IT-inimesena pani minu pulsi tugevamini tuksuma kasvõi väike EKG-joonis kiivriekraanil. Suurtest säravatest projektsioonidest olin juba veidi rohkem kui sillas. Ja nii ma olengi pühendunud visual extravaganza fännina valmis kõik muu andestama.
P.S. Ma vaatasin Alieni nii ammu, et ei mäleta sellest praktiliselt midagi. Tõelised Alieni antoloogia fännid olid hulga rohkem pettunud. Siit ka soovitus - unusta Alienid või kui need on nägemata, ära võtagi enne Prometheust ette. Naiivsus aitab suurema elamuse saada.
Prometheuse esimene stseen näitab grandioosseid maastikuvaateid, mida saadab väärikas orkestripala. 3D annab juurde sügavuse, mis tõmbab vaataja kohe lummusesse, et talle hetke pärast näidata veelgi ilusamat visuaalset vaatemängu. Prometheuse esimese viie minuti jooksul veendusin, et meid on ees ootamas film, millest räägitakse ja kirjutatakse veel aastaid. Isegi algustiitrite font on perfektne.
Need esimesed viis minutit olid mõningate harvade eranditega selle filmi tipp.
Lugu hakkab hargnema väikesest avastusest, mis kulmineerub üsna veidralt selekteeritud seltskonna reisiga universumiavarustesse. Prometheus on kosmoselaev, mis lendab külma ja kalkuleeriva Meredith Vickersi (Charlize Theron) alluvuses. Kaptenitooli istuval Janekil (Idris Elba) on ülesanne viia olulise läbimurde teinud teadlane Elizabeth Shaw (Noomi Rapace) oma uurimisgrupiga kaugele planeedile, kus elavad ootuste kohaselt Insenerid - inimeste loojad. Keskne roll on siinkohal android Davidil (Michael Fassbender), kes assisteerib meeskonda oma üüratu teadmistepagasiga iidsetest keeltest ja paljudest teistest valdkondadest.
Kuigi loodud maailma ja tehnoloogia innovaatilisust on väga põnev vaadata, kaob esialgne õhin mõne aja pärast ära. Sest see number üks põhjus, mille pärast ma siiski filmi vaatama tulin - sisu, paradigmasid nihutav ulmejutustus - on jahmatamapanevalt nõrk ja äraleierdatud. Stsenaristid on hüljanud igasuguse loogika, inimpsühholoogia algtõed ja füüsikaseadused. Võib ju vaielda, et ega need viimased teisel planeedil kehtima ei peagi, aga vaevalt need ka iga paari stseeni tagant muutuma peavad.
Ilmselt tuleb loogika puudumine ja lamelaused andeks anda, sest jutustajad jätavad mulje, et ilma nendeta ei olegi võimalik loo järgmisesse punkti edasi liikuda. Päeva päästavad osatäitjad. Noomi Rapace on juba lohetätoveeringuga tüdruku ajast minu raamatus väga heas kirjas ja Prometheuses suudab ta isegi klišeesupi sees ujudes pead kindlalt vee kohal hoida. Tugevaim roll ja rollisooritus on Michael Fassbenderil, kelle karakterile jäin ka peale kinoskäiku veel pikalt mõtlema.
Täiesti tahtmatult kipub iga natukese aja tagant pähe võrdlus Avatariga. Fantastiline visuaal ja leige lugu. Sellele vaatamata jättis Prometheus mingi jälje. IT-inimesena pani minu pulsi tugevamini tuksuma kasvõi väike EKG-joonis kiivriekraanil. Suurtest säravatest projektsioonidest olin juba veidi rohkem kui sillas. Ja nii ma olengi pühendunud visual extravaganza fännina valmis kõik muu andestama.
Hinnang: 8/10
Vähem Alien, rohkem Avatar.
P.S. Ma vaatasin Alieni nii ammu, et ei mäleta sellest praktiliselt midagi. Tõelised Alieni antoloogia fännid olid hulga rohkem pettunud. Siit ka soovitus - unusta Alienid või kui need on nägemata, ära võtagi enne Prometheust ette. Naiivsus aitab suurema elamuse saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar