Comments

juuni 19, 2011

Potiche (2010)


Ausalt, ma ei plaaninud seda filmi vaatama minna. Ma isegi ei olnud sellest midagi kuulnud. Laupäeva õhtul tekkis uitmõte Korteris Mord Fustangit kuulata ja seetõttu oli vaja umbes kolm tundi linnas aega parajaks teha. Otsustasime kaaslasega Solarises ühe filmi ära vaadata, aga kahjuks oli neil algavate seansside menüüs ainult piraadid ja pohmakavennad - esimesed olid mõlemal nähtud ja teised ei erutanud meid karvavõrdki. Seetõttu juhtuski nii, et täpselt üks minut enne Potiche seanssi jõudsime Artisesse ja kuna pikemalt kaalutlemise aega ei olnud, maksime kibekiirelt piletiraha ja sööstsime kinosaali. Ja oi, kuidas mul on hea meel, et juhus meid sinna viis!

Kohe filmi alguses hargnes lahti perekord Pujolide igapäevaelu. Perepea Robert (Fabrice Luchini) on vihmavarjutehase karm ja diktaatorlik juht, tema täiskasvanud tütar Joëlle (Judith Godrèche) kasvatab lapsi ja kaalutleb abikaasast lahutamist, tudengieas poeg Laurent (Jérémie Renier) aga ei viitsi midagi asjalikku teha ega õppida, huvitudes vaid kunstist ja jumaldades Kandinsky loomingut. Selle filmi peakangelaseks on aga hoopis koduperenaine, ema ja abikaasa Suzanne (Catherine Deneuve), kes veedab oma päevad koristades, süüa tehes ja luuletusi kirjutades. Nii abikaasa Roberti kui ka laste silmis on Suzanne trophy wife - iluasjake, sama hea kui mingi vaas või üks osa serviisikomplektist, millel ei ole elus suurt eesmärki ega põhjust. Erinevate sündmuste ja juhuste tagajärjel tekib aga olukord, kus Suzanne peab ise tehast juhtima hakkama, laveerides nii vihaste tööliste, abikaasa, laste kui ka endise armastuse, aselinnapea Babini (Gérard Depardieu) vahel. Mida aeg edasi, seda paremini tõestab Suzanne, et ta on kõike muud kui ainult iluasjake.

Kas te teate seda tunnet, mis tekib vaadates midagi mõnusat, südamlikku ja naljakat, nii et suule tekib lollakas muie, mis püsib seal ka mõned hetked peale seda põhjustavate kaadrite lõppu? Vot täpselt niiviisi muigasin ma terve selle filmi aja. Prantslaste omapärane huumor ja maailmavaade on ikka fantastiline. Depardieu on alati mu lemmik olnud ja ei petnud mu ootusi ka siin filmis. Aga Catherine Deneuve. Wow. See on täiesti lummav, kuidas sel prantsuse näitlejataril on klassi, vahet pole, kas kehastades prostituuti või kõrgklassi daami. Ka siin filmis teeb ta väga tugeva rolli ja suudab seda viimaste minutiteni väärikalt edasi kanda. Deneuve-i vaadates on eriti tajutav, milline on erinevus terminite "näitleja" ja "filmitäht" vahel.

Potiche on film, mis teeb enesetunde ja meele heaks. See on film, mis inspireerib eesmärke seadma, arenema, ennast proovile panema ja õnne püüdma. Julgen arvata, et see on täiesti arvestatav meelelahutus ka neile, kes pole õrnema soo esindajad või peategelasega samastujad.

Siinkohal tahaksin tänada Mord Fustangit, kelle peole me erinevatel põhjustel ei jõudnudki ja Juhusejumalat, kes meid Artise piletimüügileti ette viis. Tänu teile sai filmigurmaani nälg jälle mõneks ajaks rahuldatud.

Hinnang: 7/10
Südamlik, inspireeriv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson