...ehk 8 põhjust, mis tänavune 8.HÕFF ekstramõnusalt välja kukkus.
Kaugesse minevikku on jäänud ajad, kus noore tudengina Tartusse üksinda korterisse elama kolisin ja täiesti tõsimeelse hirmuga pea terve esimese aasta nuga voodi kõrval magasin. Olgem ausad, maniakke on igasuguseid - neid, kes unepealt skalpeerivad ja neid, kellega ei pruugi kõik sugugi nii kiirelt ja lihtsalt minna. Kardina taga luuravad sarimõrvarid ja riidekapi ukse vahelt välja piiluvad külmad varjud olid vaid jäämäe tipp, mida fantaasia öövaikuses ettehoiatuseta praksuva teleka ja järsult tööle hakkava külmkapi taustal silme ette manas.
Peaaegu sama kaugesse minevikku kui minu tolleaegsed mälestused, jäävad ka esimesed HÕFF-id. Mina olen selle ajaga oma hirmust üle saanud, julgemaks muutunud ja kasvanud - ja seda on ka HÕFF. Tänavune 8.HÕFF tuli päeva võrra pikema programmi ja mitme toreda lisaväärtusega, mis tõstab selle selgelt esile teiste suuremate "FF"-ide perekonnas.
1. Zombiparaad
Iga-aastase HÕFFitraditsiooni kohaselt juhatab festivali sisse zombiparaad, mille käigus saavad suurimad horrorifännid võimaluse käristada riided ja kasutada professionaalsete meigikunstnike abi, et tunniks ajaks moonduda tõetruuks zombiks. Lõbusaim osa kogu aktsioonist on rongkäik Haapsalu peatänaval, mida saadavad karjed, kriisked, ulged ja urinad. Rongkäigust osa võtvad mootorratturid toetasid zombikoori südame alt õõnsaks võtva mootorikärinaga, mis Haapsalu surnuaia eest alguse saades äratas üles ka need, kes meiki ei vaja.
Nemad ülekäigurajal teed ei anna.
2. Basseiniseanss
Selle aasta HÕFFi korraldajatel oli pöörasust ja hullumeelsust esimesel õhtul festivalile saabujatele pakkuda võimalust vaadata üht filmiseanssi otse Haapsalu veekeskuse baasseinist. Basseini kohale paigaldati kinolina, basseini vastu lamamistoolid ning basseinis keedeti inimsuppi koos täispuhutud haide, lennukite, madratsite ja pallide lisandiga. Mis seal salata, eelmise HÕFFi programmist laenatud Manborg oli ideaalne värviline screensaver ka mullivannis ja lastebasseinis vedelemise taustaks.
Omajagu elevust tekitas ka Manborgi režissööri Steven Kostanski spetsiaalselt hõffilistele saadetud videotervitus, kus ta rääkis oma filmist ja soovis festivalistele edu. "So I heard right now you are watching Manborg in a pool? You are weird."
Yes, yes we are!
Parim valik basseiniseansiks!
3. Põhjaka brunch
Põhjaka mõisa restoran on juba pikemat aega minu lemmikkohtade nimekirja tipus pesitsenud. Selle Tallinn-Tartu maanteest veidi kõrvale jäävad mõisarestorani teeb eriliseks tohutult hubane interjöör ja mõnus atmosfäär, maailma parim napoleonikook ja erinevate aastaaegade võimalusi ära kasutav menüü. Pakutakse värsket kasemahla ja vahtramahla ning menüü koostatakse toitudest, mille valmistamiseks on just täna parim tooraine hangitud.
Sellel aastal tuli Põhjaka tegus meeskond oma parimate andidega reede hommikul hõffilistele brunchi korraldama. Otse vaatajate silme all valmisid värsked munarullid ja suitsulihaga leivad. Erinevatest jookidest ja ampsudest pandi kokku värviline combolõuna, kust ei puudunud ka värske puuvili ja kuusevõrsetega vürtsitatud jogurtijook.
Kui palju häid asju mahub ühte karpi?
4. Filmiteemaline mälumäng
Võib juhtuda, et vahel ärkab mõni tubli hõffitaja peale eelmise päeva öiseid seansse ja veel öisemat pidu isegi enne keskpäeva (loe: saab tagasi inimeseks enne kella kolme). Sel aastal oli festivali esimeste seansside eelset twilight zone-i aega täitmas korraldajate poolt koostatud filmiteemaline mälumäng, mis viidi läbi kultuurikeskuse keldrikorrusel asuvas sooja kollase laualampide valgusega küllastatud nostalgiasaalis.
Osalejatele anti võimalus moodustada meeskonnad ja ragistada ajusid kõige raskemate filmiteemaliste viktoriiniküsimuste kallal, mis ealeski välja mõeldud. Seda suurem oli aga rõõm ära arvata mõni vastus, mida keegi teine esimese hooga ei aimanudki. Ma teadsin, et need ülimalt spetsifiilised nišiteadmised kunagi kasuks tulevad! Auhindadeks olnud HÕFFi t-särgid, PÖFF-i sildiga šampused ja kosmoseteemalised lauamängud tegid nii mõnegi osaleja meele ekstrarõõmsaks.
Enne viktoriini Stephen Kingi Carriest inspiratsiooni ammutamas.
5. Meeleolukad filmiseansid
Mul on alati hea meel, kui filmifestivali hõng kandub edasi ka kinosaali, jäädes edasi festivaliseansiks, mitte hääbudes tavaliseks filmiseansiks, kus kontrollitud piletile järgneb oma nummerdatud koha otsimine poolpimedas saalis, filmi vaatamine ja lahkumine. Haapsalu kultuurikeskuse hiljuti renoveeritud suur saal ootab külastajaid pehmete mugavate toolide, maheda valguse ning võimalusega sõpradel käest kinni võtta ja omale ka suurema seltskonnaga külg-külje kõrval meelepärased kohad valida.
Sarnaselt eelmiste aastatega panustati ka seekord HÕFFil seansieelsetele vestlustele filmikülalistega, kelle hulgas olid tänavu näiteks Berberian Sound Studio helimeister Heikki Kossi, filmi Big Ass Spider režisöör Mike Mendez ja HÕFFil maailma esilinastuse saanud filmi Omnivoros režissöör Oscar Rojo.
Oscar Rojo enne Kõigesööjate esilinastust küsimustele vastamas.
6. Õhtused peod
HÕFFi korraldajad tegid kõik, mis nende võimaluses, et mitte jätta kedagi peale õhtuseid seansse kodutuna Haapsalu tänavatel hulkuma. Igale festivali põhipäevale pani punkti aukartustäratava DJ-de nimekirjaga pidu kas Haapsalu kultuurikeskuses või Vanakinos. Raadio 2 sünnipäevatuur koos Genka ja Paul Ojaga, Bassi-Missa Heidy Purga, Ringo Ringvee ja DJ Critikaliga ütlevad midagi isegi minule, kes ma meinstriimmuusika osas üsna võhik olen.
Kahjuks ma ei jõudnud ühelegi afterpartyle, aga kujutan ette, et see oli midagi sellist. Võib-olla isegi rohkem lasereid.
7. Haapsalu
Kuigi HÕFFi korraldatakse juba ammustest aegadest Haapsalus, tahan seda veelkord olulise lisaväärtusena välja tuua. Mitte-haapsallastele on see erakordne võimalus tavakeskkonnast välja saada, jalutada hommikuti unise, aga sõbraliku väikelinna tänavatel, linnuses, mere ääres, käia söömas legendaarseteks saanud kohtades nagu Pizza Grande ja Soffa ning nautida taaskohtumisi festivali põhipaigas, Haapsalu Kultuurikeskuses.
Ka pimedatel Haapsalu tänavatel on oma võlu ning külmematel öötundidel laternavalguses ööbimispaika kiirustades...ei tahagi kiirustada. Aitäh, Haapsalu, et meid kord aastas vastu võtad!
Udu kaisus magav park pärast viimast seanssi.
8. Filmid
Filmid, otseloomulikult filmid! Festivaliprogramm on aastatega kujunenud väga mitmekülgseks. Kuradi uhke tunne on sees, kui tead, et saad istuda ühe täiesti tugeva ja tõsiseltvõetava filmi maailma esilinastusel (Omnivoros) ja vahetult enne seda oma palja silmaga näha, kuidas antud teose režissöör saali ees küsimustele vastab. Siinsamas, kohe ja praegu.
Põhiprogrammis oli mitu viimaste aastate rohkem võnkeid tekitanud filmi, sealhulgas Berberian Sound Studio, Maniac ja Sightseers. Piisaval hulgal absurdi pakkusid friigifilmid ja ABCs of Death. Heldimuspisara võtsid silma nii suures saalis näidatud Mad Max 2 kui ka nostalgiasaali venekeelse dublaažiga Terminaator ning Bruce Lee ja Chuck Norrise parimad palad. Ka lühifilmidele oli tänavusel festivalil arvestatav ekraaniaeg eraldatud, nii Méliès d'Argent lühifilmide konkursil osalevatele kui ka võistlusvälistele.
Aga neist jõuan ma veel pikemalt rääkida.
Nagu juba traditsiooniks saanud, joonistas hea sõbranna ja HÕFFikaaslane Tiina festivalimeeleoludest inspireerituna plakati järgmise aasta festivaliks. Aasta pärast jälle!
The Internship (2013) 
