aprill 08, 2012

American Reunion (2012)

Autor: | Aeg: aprill 08, 2012 | Kommentaarid (1)

Ähmaselt meenub, et mul oli kunagi mingi keeruline break-up, peale mida vaatasin mälu tühjendamiseks kaks nädalat jutti hommikust õhtuni totakaid komöödiaid. Juhtumisi sain selle ajaperioodi peale ära vaadatud ka kõik American Pied, selle järjed ja spin-offid. Seetõttu tekkis mingi kummaline tahtmine ka kõige uuem selle pundi lugu ära vaadata.

American Reunionis ei ole enam pirukate pilastamist ega teismeliste seksnalju. Näitlejad ja nende tegelaskujud tüürivad juba soliidse vanuse poole ning põhiteemadeks on hoopis abielu, pere ja karjäär. Siiski üritavad filmitegijad ajamasinat ehitada, saates tegelased keskkooli kokkutulekule. Omaaegsed semud saavad kokku, vanad trikid tulevad meelde ja hakkab kiskuma jälle hullumeelseks nagu kooliajal.

Ainuke jama on see, et kuigi kõiki tegelasi tahtetakse vägisi keskkoolitasemele tagasi viia, ei kipu see kuidagi välja mängima. Sest midagi ei ole teha, keskkool sai 13 aastat läbi ja täiskasvanute igapäevamured ei ole nii põnevad enam lihtsalt. Isegi Stifleri roppused ja tutijaht mõjuvad natuke kurvana, nähes kui vanaks ta tegelaskuju (ja näitleja) on jäänud.

Ainuke, mis filmi vähegi üleval hoiab, on nostalgia. Tahtmine kaasa tunda tegelastele, kellele sai kunagi pöialt hoitud ja kelle kujunemist on juba kolm eelmist osa nähtud. Tuttavad näod, tuttavad rõõmud ja mured. Ka üldine stiil oli puhas klassika - film ei jõudnud 30 sekunditki kesta, kui juba esimene "anus" ära tuli.

Hinnang: 5/10
Komöödia, mis teeb rohkem kurvaks kui meelt lahutab.

aprill 02, 2012

Wrath of the Titans (2012)

Autor: | Aeg: aprill 02, 2012 | Kommentaarid (1)

Iga osava girlfriendi arsenali peaks kuuluma oskus õigel ajal ära tabada, kui mõne fantasy-mürgli trailer ta noormehe silmad särama paneb. Ja minema temaga kinno seda vaatama, mis sest, et kõrvalsaalis käib Bridget Jonesi viiekümnenda osa esilinastus. Mul üsna vedas, kuna trailer oli omajagu efektne ja antud film jõudis juba niiehknaa mu vaatamisnimekirja.

Teadmiseks, Clash of the Titansi vaatamine enne Wrath of the Titansit pole sugugi kohustuslik. Küll aga tuleks kasuks vanad head keskkooliteadmised vanakreeka mütoloogiast või vähemalt mingi sellekohane aimduski. Mul hakkasid filmi jooksul üsna kiiresti seosed meelde tulema ja kerge baasteooria teadmine muutis kogu sündmustiku palju arusaadavamaks.

Tegevustik keerleb Zeusi poja Perseuse (Sam Worthington) ümber, kes peab otseloomulikult maailma päästma ja mitte ainult lihtsurelike oma, vaid ka jumalate arvestuses. Jumalateks on päris väärikas punkt kokku aetud - Liam Neeson Zeusi, Ralph Fiennes Hadese ja Bill Nighy Hephaistose rollis. Paraku neil oma näitlejameisterlikkust väga palju demonstreerida ei lasta ja ega ei peagi. See ei ole see film.

Wrath of the Titans on algusest lõpuni sirgjooneliselt eyecandy, mille dialoog on uskumatult totter (aga loomulikult iga kui viimse sõnani ülipaatoslik!) ja põhiplot etteaimatavam kui jaaniõhtu vihmasahmakas. Sellegipoolest oli tegemist täisväärtusliku meelelahutusega, mis tekitab sarkastilistele või skeptilistele inimestele tõenäoliselt veelgi rohkem rõõmu kui vaikimisi ette nähtud.

Visuaal oli viisakas ja nii mõnigi lahendus võttis muigama. Tore oli näha, et Perseuse pika hoovõtuga hobulennuk Pegasus oli selles versioon hoopiski süsimust. Laavakoletis Kronos jäi aga "lõpumonsterina" üsna kesiseks. Käisin Kosmoses 2D versiooni vaatamas, aga nähes pidevalt aegluubis lendavat tulemöllu, tolmu ja kõike muud, tekkis kahtlus, et äkki oleks pidanud ikka 3D peale panustama.

Hinnang: 6/10
Mõnus tore loll meelelahutus.

märts 26, 2012

The Hunger Games (2012)

Autor: | Aeg: märts 26, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Ükskõik, mis nurgast vaadata - Hunger Gamesist saab järgmine ülipopulaarne saaga. Lord of the Rings see ilmselgelt pole, seega jääb valida, kas tegemist on Potteri või Twilighti järeltulijaga. Minu jaoks positsioneerub see skaalal üsna kahe viimase vahele ja ehk isegi veidike Potteri kasuks.

Hunger Gamesi keskkond on postapokalüptiline maailm Panemi riigi asukatega. Panem on jaotatud pealinnaks Capitoliks ja 12 piirkonnaks. Kui pealinnas elavad kõige rikkamad ja dekadentlikumad edevad inimesed, siis ümbritsevad piirkonnad on sellele valusaks kontrastiks - mida kaugem piirkond, seda vaesemad ja raskemat tööd tegevad inimesed seal elavad.

Elu on suhkruvatt.

Iga aasta loositakse kõigist piirkondadest üks poiss ja üks tüdruk vanuses 12-18, kes peavad omavahel võistlema. Võitjaid saab olla ainult üks - viimane ellujääja peale seda kui ülejäänud 23 on tapetud või surma saanud. Triloogia peategelane on kaunis Katniss Everdeen (Jennifer Lawrence), kes saab juhuse tahtel Näljamängude turniiri võistlejaks.

Elu on puudus ja nälg.

Hunger Games plahvatab edu valemi komponentidest. Ruraalse elulaadi eksootika LOTR-ist ja Potterist, kaks seksikat meestegelast Katnissi südant võitmas a la Twilight, lisaks korralik sci-fi taust ja meeldivas koguses actionit. Ilmselt pole mõtet eraldi välja tuuagi, et peategelasest saab filmi jooksul võluv ja võimas kangelanna - keegi, kellega iga naine samastuda tahaks.

Katniss Everdeen

Film on veidi liiga pika ja veniva sissejuhatusega. Samas on raamatu läbi lugenud vaataja kiire seda andestama, sest iga minut on midagi varemloetut ja seega juba vaikimisi põnev. Kahjuks tehti ka Hunger Gamesis eepilistele melanhooliahetkedele järeleandmisi ellujäämistaktika arvelt, mis mu loogikanärvi vahel kergelt tõmblema pani. Olgem ausad, kui su elu eesmärk on mitte tapetud saada, siis sa ei võta aega maha, et keset avamaastiku langenud kamraadile laulda ja lilli korjata?! Aga see selleks.

Võib-olla ma püüan Potterist jäänud auku millegagi täita või on asi selles, et olen kõige ideaalsem young adult žanri sihtgrupp, aga mulle film isegi meeldis. Hakkasin juba esimest raamatut lugema ja tahaks vaikselt järgmised ette võtta. Hunger Gamesi peen sotsiaalkriitika ja moraal on kindlasti asjalikum lugemine ja vaatamine kui armuvalus vampiiride hala.

Hinnang: 6/10
Maailm, mida on põnev avastada.

märts 20, 2012

21 Jump Street (2012)

Autor: | Aeg: märts 20, 2012 | Kommentaarid (2)

Väidetavalt tegi kunagi selline seebikas nagu 21 Jump Street kuulsaks kõigi lemmikmehe Johnny Deppi. Nüüd on vana idee kenasti täispikaks filmiks ümberkäideldud. Tõsi küll, ilma Depp'ita peaosas, aga sellest pole hullu midagi - tulevad nooremad peale, kes valmis kohe üle võtma.

Schmidt (Jonah Hill) ja Jenko (Channing Tatum) on kaks võrdlemisi noorusliku välimusega võmmi, kes suunatakse keskkooli salaoperatsioonile. Nende ülesanne on lihtne ja selge - ennast seltskonda sisse möllida ja kohaliku superhallutsinogeeni levitajad vahele võtta. Ilmselgelt pole nad kõige kirkamad kriidid ja kõik ei lähe nii plaanipäraselt kui võiks.

Drugs are bad, mkay. Aga see ei tähenda, et kogu narkotemaatika hilarious poleks olnud. Kuldseid nalju jätkus ning Hilli & Tatumi duo veab sündmused ilusti lõpuni välja. Film pakub kõvasti naerukohti, aga seda muidugi eeldusel, et vaataja on mõistuselt R reitingu tasemel. Kujutan ette, et nii mõnegi inimese roppuste ja rõveduste taluvuse (ja naljakaks pidamise) lävi on minu omast oluliselt madalam.

Kahjuks kehtis suures pildis seos, et naljakad kohad olid väga naljakad ja mittenaljakad kohad üsna igavad. Seetõttu on üsna keeruline mingit adekvaatset seisukohta võtta. Nagu oleks keegi 50 aasta vanust viskit Sprite-ga lahjendanud.

Hinnang: 6/10
Tahaks vaimustusest lakke hüpata, aga miskipärast ei saa hoogu võtta.

märts 18, 2012

The Iron Lady (2011)

Autor: | Aeg: märts 18, 2012 | Lisa kommentaar (0)
Tahtsin juba ammu Meryl Streepi Oscari-väärilist rollisooritust näha, aga vahepeal tuli teisi tegevusi ja filme vahele ning pika venitamise peale jahtus entusiasm maha. Noor filmiblogija Criticbird oli selles vallas edukam - jõudis kinno Raudset leedit vaatama ja pakkus välja võimaluse selle kohta külalispostitus kirjutada. Plaan sai teoks ja siin see arvustus nüüd on.


"Raudne Leedi"(2011)
http://www.imdb.com/title/tt1007029/

Selles filmis on kujutatud juba seniilset vananaist, kes elab tundmatuna tavarahva seas ning teeb seda mida pensionärid tavaliselt teevad. See vana naine on Suurbritannia esimene peaminister Margaret Thatcher, kes tuletab meelde, kuidas temast sai 20. sajandi tuntuim naispoliitik ning mis toimus tema juhtimise ajal.

Loo poolest on igavavõitu, kuigi sündmusi on päris palju ning on isegi veidi vägivalda seoses Falklandi saartega. Pealegi usun ma, et nii mõndagi situatsiooni Thatcheri elust on kujutatud kas ilustatult või vastupidi, et rohkem vaatajaid saada. Lisaks on filmi veel millegipärast lisatud Thatcheri surnud abikaasa hing, kellega Margaret vahepeal suhtleb, aga kas teda oli vaja sinna lisada? Mina kahtlen, see ei andnud filmile ei miinus- ega plusspunkte. Üks selline hea külg filmil oli jutustamise viis - vana naine tuletab meelde noorusaegu ning kuigi see pole eriti originaalne, muutis antud võte filmi vaadatavamaks. Veel üheks plussiks on Meryl Streepi näitlemisoskus selles filmis, lihtsalt võrratu minu arvates, ning oma 2012. aasta Oscarit on ta väärt just selle rolli eest.

Filmi tasuks vaadata kui olete feminist ja tahaksite teada Suurbritannia esimesest naispeaministri eluloost veidi huvitavamas vormis kui Vikipeedia artikkel või kui tahate näha Meryl Streepi võrratut mängu.

Hindeks saab 5/10.


Arvustuse kirjutas Criticbird.

märts 13, 2012

Shame (2011)

Autor: | Aeg: märts 13, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Shame jutustab New Yorgis elavast heal järjel poissmehest Brandonist (Michael Fassbender), kellel on tugev seksisõltuvus. Tema rutiinid lööb segi ootamatult külla saabunud õde Sissy (Carey Mulligan), kes otsustab pikemaks jääda.

Ärge laske sisututvustusel end eksistada, tegemist ei ole komöödiaga. Shame on NC-17 reitinguga draama, mis keskendub inimestele, kes otsivad meeleheitlikult viise hingetühjust täita ja ängi tuimestada. Don't we all, eh.

Modernses mustvalget minimalismi esindavas korteris elav ja suurkorporatsioonis töötav Brandon kehastab tänapäeva edukuse postrinägu. Laitmatud kombed ja elegantne riietus annavad tunnistust korrale orienteeritud elustiilist. Selle all peitub aga räpane kaos - prostituudid ja üheöösuhted graffitiga kaetud seina toel, pornot täis tööarvuti, eneserahuldamine kontori WC-s....

The man who has everything and nothing.

Tahaksin kangesti öelda, et Shame on minu selle aasta Drive. Tõsi küll, veidi lahjemas kastmes. Sarnaselt Drivele võitis esmajoones minu südame äärmiselt hästi läbi mõeldud soundtrack. Vähesed suudavad 80ndate lummavad hitid, John Coltrane-i saksofoniklassika ja Bachi variatsioonid üheks filmi toetavaks tervikuks kokku siduda. Peene staccato-rütmi saatel tänaval jooksev või Blondie loo taustal ööklubis liikuv peategelane saab niiviisi usutavalt ühe dimensiooni juurde.

Fassbender mängib oma karakteri tõeliselt enigmaatiliseks. Temas on Goslingu juurest tuttavaks saanud driverlik rahu ja sisemine võitlus. Õe rollis üles astunud Mulligan (kelle eelmine film oli, üllatus-üllatus, Drive) andis teise poole ebafunktsionaalsest dünaamikast kahe peategelase vahel. Mõlemad hakkavad nii salamisi ja märkamatult vaatajat köitma, et raske on ära tabada hetke, mil empaatiavõime nende kasuks tööle hakkab.

Tahaksin olla Carey Mulligan.

Palju väikeseid žeste ja suuri tagamõtteid, äratuntavaid hetki ja eemaletõukavaid tõdemusi. Veidi liiga pikki stseene ja mõned, mille ajal kipub mõte oma radadele rändama. Kokku tunne, mis jääb kummitama natuke kauemaks kui keskmisel Hollywood-approved draamal.

Hinnang: 8/10
Nõuab head ridade vahelt lugemise oskust.

märts 08, 2012

Chronicle (2012)

Autor: | Aeg: märts 08, 2012 | Kommentaarid (2)

Oscarite hooaeg on läbi ja kätte on jõudnud aeg vanu võlgu tasaarveldada. Kunagi veebruari alguse kanti käisin vaatamas sellist toredat käesoleva aasta sci-fikat nagu Chronicle. Ja tore see tõesti oli, ilma igasuguse irooniata.

Chronicle on found footage tüüpi filmi, mis räägib kolmest sõbrast, kes hakkavad peale müstilise kivimi näppimist endal supervõimeid avastama. Õnneks on üks lahedatest viguritest ka oskus kaamerat leviteerida ja tänu sellele saab võimalikuks filmida palju ägedamatest nurkadest kui klassikaline found footage seda lubaks.

Viitsimata sügavamalt analüüsida, tahaks lihtsalt filmitegijaid tänada. Aitäh, et lõpuks ometi on tehtud film, kus superherod ei pea oma vastavastatud võimetega kohe maailma päästma tõttama, vaid saavad lihtsalt mõnda aega lõbutseda. Filmis olevatel poistel oli lahe järk-järgult katsetada ja mul oli ütlemata tore seda kõike pealt vaadata.

Hinnang: 7/10
Laseb fantaasial ja paljudel muudel asjadel lennata.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson