Autor: Eveli
| Aeg: märts 13, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Shame jutustab New Yorgis elavast heal järjel poissmehest Brandonist (Michael Fassbender), kellel on tugev seksisõltuvus. Tema rutiinid lööb segi ootamatult külla saabunud õde Sissy (Carey Mulligan), kes otsustab pikemaks jääda.
Ärge laske sisututvustusel end eksistada, tegemist ei ole komöödiaga. Shame on NC-17 reitinguga draama, mis keskendub inimestele, kes otsivad meeleheitlikult viise hingetühjust täita ja ängi tuimestada. Don't we all, eh.
Modernses mustvalget minimalismi esindavas korteris elav ja suurkorporatsioonis töötav Brandon kehastab tänapäeva edukuse postrinägu. Laitmatud kombed ja elegantne riietus annavad tunnistust korrale orienteeritud elustiilist. Selle all peitub aga räpane kaos - prostituudid ja üheöösuhted graffitiga kaetud seina toel, pornot täis tööarvuti, eneserahuldamine kontori WC-s....
The man who has everything and nothing.
Tahaksin kangesti öelda, et Shame on minu selle aasta Drive. Tõsi küll, veidi lahjemas kastmes. Sarnaselt Drivele võitis esmajoones minu südame äärmiselt hästi läbi mõeldud soundtrack. Vähesed suudavad 80ndate lummavad hitid, John Coltrane-i saksofoniklassika ja Bachi variatsioonid üheks filmi toetavaks tervikuks kokku siduda. Peene staccato-rütmi saatel tänaval jooksev või Blondie loo taustal ööklubis liikuv peategelane saab niiviisi usutavalt ühe dimensiooni juurde.
Fassbender mängib oma karakteri tõeliselt enigmaatiliseks. Temas on Goslingu juurest tuttavaks saanud driverlik rahu ja sisemine võitlus. Õe rollis üles astunud Mulligan (kelle eelmine film oli, üllatus-üllatus, Drive) andis teise poole ebafunktsionaalsest dünaamikast kahe peategelase vahel. Mõlemad hakkavad nii salamisi ja märkamatult vaatajat köitma, et raske on ära tabada hetke, mil empaatiavõime nende kasuks tööle hakkab.
Palju väikeseid žeste ja suuri tagamõtteid, äratuntavaid hetki ja eemaletõukavaid tõdemusi. Veidi liiga pikki stseene ja mõned, mille ajal kipub mõte oma radadele rändama. Kokku tunne, mis jääb kummitama natuke kauemaks kui keskmisel Hollywood-approved draamal.
Ärge laske sisututvustusel end eksistada, tegemist ei ole komöödiaga. Shame on NC-17 reitinguga draama, mis keskendub inimestele, kes otsivad meeleheitlikult viise hingetühjust täita ja ängi tuimestada. Don't we all, eh.
Modernses mustvalget minimalismi esindavas korteris elav ja suurkorporatsioonis töötav Brandon kehastab tänapäeva edukuse postrinägu. Laitmatud kombed ja elegantne riietus annavad tunnistust korrale orienteeritud elustiilist. Selle all peitub aga räpane kaos - prostituudid ja üheöösuhted graffitiga kaetud seina toel, pornot täis tööarvuti, eneserahuldamine kontori WC-s....
The man who has everything and nothing.
Tahaksin kangesti öelda, et Shame on minu selle aasta Drive. Tõsi küll, veidi lahjemas kastmes. Sarnaselt Drivele võitis esmajoones minu südame äärmiselt hästi läbi mõeldud soundtrack. Vähesed suudavad 80ndate lummavad hitid, John Coltrane-i saksofoniklassika ja Bachi variatsioonid üheks filmi toetavaks tervikuks kokku siduda. Peene staccato-rütmi saatel tänaval jooksev või Blondie loo taustal ööklubis liikuv peategelane saab niiviisi usutavalt ühe dimensiooni juurde.
Fassbender mängib oma karakteri tõeliselt enigmaatiliseks. Temas on Goslingu juurest tuttavaks saanud driverlik rahu ja sisemine võitlus. Õe rollis üles astunud Mulligan (kelle eelmine film oli, üllatus-üllatus, Drive) andis teise poole ebafunktsionaalsest dünaamikast kahe peategelase vahel. Mõlemad hakkavad nii salamisi ja märkamatult vaatajat köitma, et raske on ära tabada hetke, mil empaatiavõime nende kasuks tööle hakkab.
Tahaksin olla Carey Mulligan.
Palju väikeseid žeste ja suuri tagamõtteid, äratuntavaid hetki ja eemaletõukavaid tõdemusi. Veidi liiga pikki stseene ja mõned, mille ajal kipub mõte oma radadele rändama. Kokku tunne, mis jääb kummitama natuke kauemaks kui keskmisel Hollywood-approved draamal.
Hinnang: 8/10
Nõuab head ridade vahelt lugemise oskust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar