Autor: Eveli
| Aeg: aprill 20, 2016
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Inglane Steven Oram on HÕFF-i külastajaid varasemalt rõõmustanud selliste filmidega nagu The Sightseers ja The Canal. Mõlemas eelmainitus näitleja rollis, Sightseersis ka stsenaristina. Aaaaaaaah!-iga sai mees toolide siltidelt juba hulgiallahindlust - seekord paneb ta kastanid tulle näitleja, stsenaristi ja režissöörina.
Aaaaaaaah! paneb vaatajale kokku pildi, milline oleks elu siis, kui inimesed käituks ja suhtleks moodsas ühiskonnas elades kui ahvid. Pooleteise tunni jooksul ei kõneleta ainsatki sõna. Küll on helilint aga pakitud huigete, möirete, kileda kriiskamise, ühmamise ja teiste instinktiivsete ahvihäälitsustega.
Suure üllatusena on Aaaaaaaah! 180 kraadi erineva tonaalsusega mõnusa musta huumoriga vürtsitatud Sightseersist. Maalilised-müstilised loodusvaated on asendunud üheksakümnendate Lasnamäega. Võtteplatsil domineerivad nõukaaegse vibe-iga pisikesed korterid ja magalatevahelised tühermaad. Paraku ei ole siinkohal tegemist getoglamuuriga, mida võib näha Tommy Cashi muusikavideotest, vaid täiesti tavalise ja igava Lasnamäega. Kuidas ma niiviisi sellise veendumusega väita julgen? Lihtne! Sest ma ise elasin 1990 - 1994 Lasnamäel.
Ei tea, kas meenus trööstitu lapsepõlv, kuid Aaaaaaaah! on ka täpselt selline. Trööstitu. Emotsioon sõltub suuresti vaatajast - kes läheneb kerge muigega ja naudib satiirilist komponenti või langeb kurbusesse, sest umbes selline ongi õudusttekitavalt suur osa ühiskonnast. Ka need, kes oskavad tänapäeval paar sõna vahele ühmata.
Hinnang: 5/10
Siis kui ahvid hakkavad tunduma mõistlikumad kui inimahvid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar