Comments

mai 04, 2018

Hõffimuljed 2018



Pole veel nädalatki, kui igatsen juba uuesti HÕFF-ile. 8 korda käidud! Päris väärikalt palju, et avastada end arutamas, kuidas "vanasti" oli.

Igaks juhuks lugesin kõik varasemad muljed uuesti üle: 20112012201320142015, huvitav, miks ma 2016 ei kirjutanud, 2017.

2018 festivali tagline oli kahtlemata "everything in its right place". HÕFF on nüüdseks päris oma nägu läinud. Selliseks...enesekindlaks. Aritmeetilise keskmise järgi tugeva programmiga. Punase vaiba ja meediaga. Aina vingemate ja nimekamate filmikülalistega.

Kui 2011 ei teadnud keegi, mis see on, kuhu (ja miks?!) ma lähen, siis nüüd on pigem keeruline leida kedagi, kellele HÕFF täitsapäris uus oleks.

Reede hommikul asutasin end varakult Tallinna bussi peale. Miks jõuab päeva ainuke buss Tartust Haapsallu alles 20.55? Tallinnast kiire kõrvalpõige Keilasse, mitusada pisikest sekeldust ja suund Haapsalu poole. Loomulikult koos sõbrannaga, kes sai 2011 kaasa meelitatud ja ei ole sellest ajast saati ühtegi HÕFFi vahele jätnud!

Ma panin kogemata täpselt sellise pluusi, et näeb välja
nagu oleks keegi mu sisikonna seinale laiali tulistanud. Awyeah.
Kultuurikeskusesse jõudes tervitas sooja kallistusega Ralf, kes lippas seejärel AK-le HÕFF-ist kõnelema. Järgneva paari tunni jooksul õnnestus kohata rekordarv sõpru ja tuttavaid, keda näebki pärispäriselt ainult üks kord aastas HÕFFil, või vahest harvemgi. Selles on vist vähemalt pool HÕFFi võlu - sõbrale viibata, kohvikus kellegi värsket emotsiooni uurida, suitsunurgas selle-tuttava-näoga-aga-mitte-ei-tule-nimi-meelde-aga-ma-tean-sa-olid-eelmine-aasta-ka-siin tegelasega uuesti jutulõng üles korjata. Või leida end pärast pikka festivalipäeva öösel kell 4 lõkke ümber (või köögilaua ääres) filmi ja elu arutamas.

Tänavune filmikraam tegi rõõmsaks. Avafilmi Rock Steady Row (2018) postapo-westernilik maailm tuletas natuke meelde ühe päris esimese lemmiku Hobo with a Shotgun. Parasjagu jabur, parasjagu meelelahutuslik. Režissöör oli kõik klišeed vahvasti ühte hunnikusse kokku kuhjanud, selle põlema pannud ja karismaatilise peategelase sellest jaanipäeva kombel üle hüppama saatnud. Natuke rumal mõte, aga samas ka veidi stiilne ja elevust tekitav.


Seejärel tuli tõeline maasikas #1 Ghost Stories (2017). "Kogenud" hõfflasena panin teadlikult iga kurjakuulutavate helinootidega stseeni peale silmad kinni. Ja paraku tegin kärsitult enne BLÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ momenti uuesti lahti ka. :) Peab veel harjutama seda kunsti. Kaval süžee ning parajas koguses ehmatavaid ja kõhedaid momente. Täitsa paras vaatamine ka neile, kes HÕFF-ilt elamusi ei otsi, aga kinos vaataks occasional õuduka ikka.

Vietnami Kfc (2017) ei viitsinud aga peenutseda ning lõi letti kõige puhtakujulisema nekrofiilia ja kannibalismi. Da fuk did I just watch. Õhtut lõpetavat Bat Pussy pornokat suutsin vaadata umbes 20 minutit. Jestas, kes suudab seksi ajal NII PALJU RÄÄKIDA?! No go, no go, homie. 

Laupäev algas traditsioonilise filmiviktoriiniga, mis oli taaskord paras pähkel. Seda suurem oli rõõm, kui vastus õigeks osutus! Teistsorti emotsioone oli muidugi ka, nt kui ühe ajaloolise hõffilemmiku Omnivores režissööri Oscar Rojot pildilt ära ei tundnud. #piinlik

Lahkusime auväärse 4. kohaga.

Viktoriini järel õnnestus vaadata maasikas #2 filmi: Pin Cushion (2017). Ütlemata ilus, soe, ja sotsioemotsionaalselt teadlik. Üldse mitte hirmus, aga see-eest kurb ja mõtlemapanev. Mõnusalt quirky. Kindel soovitus!

Seejärel retrosaalis täitsa oma eesti telefilm Keskpäev, jooksuga peasaali ja kohe otsa Mart Sanderi uus lühikas Tegelikult. Jube kahju oli Keskpäeva näitlejate Q&A-st ilma jääda. Ajakava mõttes kõige valusam koht.

Eelmise aasta Behind the Random Denominator meeldis väga, aga Tegelikult...jättis tegelikult külmaks. Peaasjalikult kahel põhjusel. Heavy dialoog oli kui eelmise aasta suurelt vennalt laenatud ja selgitas taaskord piinlikult detailselt vaatajale, kuidas A ja B liita, et C-ni jõuda. Samuti ei jõudnud peanäitlejad kiire filmimise ja produktsiooni käigus (nädalaga?!) rolle veel päris omaks teha. Veenvusest jäi puudu. Millest on natuke kahju, sest ilmselgelt oli punt väga andekaid inimesi üksteist üles leidnud. Aga nagu ütlevad iidsed vanasõnad - ülejala tehtud asjad kipuvad ülejala tehtud asjadena välja kukkuma.

Sealt edasi tegin ühe oma elu halvima otsuse ja ei läinud vaatama filmi Lumehelbeke. Sest see osutus nii kaaslaste kui ka laiema publiku lemmikuks. Äkki teeks Sõpruses kordusseansi, mis te arvate?

Pühapäeval vaatasin enne koduteele asumist ära veel Mélies lühikad. Vägisi kippus peale tunne, et reglemendi järgi tehtud väärikad nominendid võtsid end sutsuke liiga tõsiselt ning programmivälised (väikesed luupainajad) tegid seekord 1:0 ära. Siinkohal saadan tervitused Lux Expressile, kes võimaldas lühikaid näha ka paar nädalat enne festivali oma busside meediaekraanidel. Lahe kui osatakse ära tabada säärased nutikad koostöökohad. 

Isiklikult on hea meel, et leidsin festivalikülastajana viimaks kuldse tasakaalu filmide vaatamise, sotsiaalse suhtlemise ja elunautlemise vahel. Ütlemata mõnus oli. 

PÖFF paneb vingelt, HÕFF paneb vingelt, tARTuFFi jaoks on ka üks pisike soe kamber mu südames. Meil on selle filmifestivalindusega siin ikka päris hästi.

Kummardus korraldajatele!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson