Comments

mai 05, 2017

HõhõHÕFF 2017

Siis kui ma Haapsalu Kultuurikeskuse uksest peale aastast pausi taaskord sisse astusin.
Ja nii see algaski. Pääsuluba pihku, igatsev pilk kokteilibaarile ja oligi aeg koguneda õue Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali avamist vaatama. Rene Köster ja Madleen Teetsov-Faulkner olid kokku pannud ülivinge kollide tantsuetenduse, mida saatis grand finales kickass tossuefekt. Kopsud ja silmad võttis kaameks, aga vaade oli rohkem kui sheff. 




Kui toss hajus ja Kultuurikeskuse suur saal seejärel optimaalse laotusjaotuse korras pilgeni hõfflastega täidetud sai, oligi märkamatult kätte jõudnud avafilmi vaatamise aeg. Small Crimes (2017) kinkis kogu ekraanilina ja -aja Nikolaj "One-Handed-Lannister" Coster-Waldaule, kes oli vanglast vabanenud võmmi rollis kõigest grammi võrra vähem segaduses kui vaatajad. Pingutasin küll kõigest väest neist põimunud kogukonnasuhetest, kahtlastest minevikukildudest ja seletamatutest reaktsioonidest sotti saada, aga eeslipoisi unenäoks ta mulle jäigi. 

Lahe oli see, et režissöör Evan Katz oli päris ise kohale sõitnud ja tegi pärast filmi väikse Q&A. Kahjuks suutsime saalist küsida ainult paar keskpärast tagasihoidlikku küsimust, mille peale maestro meid lahkesti võrdväärselt mittemidagiütlevate vastustega kostitas. Fair enough.


Järgmisena sai festivalikülastajatele osaks privileeg vaadata muhedat ühelokatsioonifilmi Free Fire (2016), mis oma sisult ja pakendilt oli nii piisavalt kobe, et leidis koha ka Eesti meistriim filmilevis. Kes HÕFF-ile ei jõudnud, saab seda vaadata Forum Cinemas kinodes ja vist Apollos ka. Soovitan!

Esimese õhtu kolmas väljavalitu oli prantslaste Raw (2016), mis pettis kõvasti ootusi verdtarretava bodyhorror kannibalismi osas, ent jäi siiski mökumustrilises taustsüsteemis eredamalt meelde. 

Laupäeva hommiku esimeste filmidena näidati The Love Witch (2016) ja The Invisible Guest (2016), millest olen juba pikemalt kirjutanud. Seetõttu avanes mul võimalus lipsata hoopis väiksesse saali mälumängule, mis saab minu poolt selle HÕFF-i "best thing since sliced body" auhinna. Küsimused olid põnevad, mitmekülgsed, parajalt pähklid ja loomulikult säilis ka traditsioon auhinnaks mõeldud viski napilt teisele tiimile kaotada. Aga pole hullu, me oleme nagu Leo, kes jõuab oma Oscari ära oodata!


Üks selle HÕFF-i ägedamaid filme oli Mart Sander "kodumaine" Behind the Random Denominator (2016). Sabakarvadeni inglise keeles, kohati liiga teatraalne, aga suisa ehmatavalt põnev, võttes arvesse et 95% ekraaniajast kuulub oma laua taga telefonikõnet pidavale alkohoolikust kirjanikule. Seansi järel veendusin, kui erinevad on vaatajate kõrvad (!) - leidus mitmeid, kes olid ise peaosalist mänginud Sanderi üleilmekast hääldusest päris turris, ent mulle kõlas tema sügav, helisev ja väljapeetud kõne hoopis teraapilisena. 

Ainult, et...kui tahaks panna teemakohase pildi Instagrami ja ei suuda kuidagi mõistlikku hashtagi välja nuputada, siis ilmselgelt on tegemist päris õnnetult välja kukkunud filmipealkirjaga. #btrd #behindtherandomdenominator??


Et maailm ikka kenasti tasakaalus oleks, sattus järgmisena kavasse A Dark Song (2016), mis oli nii tohutult kohutavalt halb, et kõndisin pärast 45-minutilist kannatamist poole seansi pealt välja. Seekord oli päris niru ka Méliès lühifilmide võistlusprogramm, kust julgen esile tõsta ainult kauni The Tunnel (2016) ja parasjagu ropu, aga mõnusalt musta huumoriga Fucking Bunnies (2017).

Päris õudset (ega õudselt head) filmi seekord HÕFF-il ei leidunudki. Tundsin väga puudust ühest korralikult ultravägivaldsest düstoopilisest sci-fist, nagu näiteks eelmiste aastate Turbo Kid või Hobo With a Shotgun. Pühapäeval libises iseenda üllatuseks huulilt fraas "oleks siis vähemalt mõni jump scaregi olnud". Aga all in all oli filmiprogramm siiski aus ja mitmekülgne. Ka ülejäänud tegevusprogramm oli timm - eelmainitud mälumäng, vestlusringid filmitegijatega, escape roomid, õhtused diskod, ööorienteerumine, kratimeisterdamise töötuba ja palju muud. No mida sa hing veel ihaldad!

Taaskord jäi hea tunne sisse, sest selle filmifestivali õhkkonda, seltskonda ja sisikonda ei ületa jätkuvalt miski.

HÕFF on säärane tänuväärne üritus, kus õnnestub alati mitmeid vanu häid sõpru ja tuttavaid kohata. Until next time!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson