Comments

märts 15, 2017

HÕFF 2017: The Invisible Guest (2016)


Kui ma 2011. aastal esimest korda HÕFF-il käisin, jäid mulle igaveseks meelde kaks filmi - Jason Eiseneri ultravägivaldne Hobo With a Shotgun ja Oriol Paulo kirjutatud Julia's Eyes. Viimast vaadates olin põnevusest istmesse naelutatud ja vaatasin silmad pärani (no pun intended) esimesest viimase sekundini. Ühtlasi mõistsin selle filmiga esmakordselt, et õudusfilm ei tähenda alati kinolina pihta plartsatavat verd, zombiesid ja hakkimisele keskendunud maniakke, sest "nii on". 

Üks korralikult õudne film võib olla ka nutikas psühholoogiline thriller. Sammhaaval lahti rulluv elegantne jutustus, mis ei lajata lägase groteskipanniga, vaid jagab rahulikult pusletükke, et vaataja saaks ise kätt proovida õõvastava pildi kokku panemisel. Terviku saavutamine pakub rahuldust - meile meeldib kui meie kahtlustused osutuvad tõeks või on lõpplahendus nii üllatuslik, et saab veel tükimat aega tagantjärgi mõelda ja viimast teadmist konteksti panna.


Adrian Doria (Mario Casas) on noor staarärimees, kelle võimuses on luua impeeriume. Tal on kogu pakett olemas, et edukuse postripoisi rolli täita - sihikindlus, šarm, nutikus, bisnes, raha, naine, laps, kodu, armuke, vormis keha, BMW ja kallis käekell. Maailm püüdleb aga alati tasakaalu poole. Seetõttu juhtub õnnetute asjaolude kokkulangemisel miski, mis paneb Adriani moraalsete valikute ette, millest igaüks on hävitavate tagajärgedega. 


Süüdistatuna mõrvas palkab Adrian endale advokaadiks Virginia Goodmani (Ana Wagener), parimatest parima. Virginial on ainult üks nõudmine - et mees räägiks talle ära absoluutselt kõik, mis juhtus. Algab kolmetunnine vestlus nutika analüütilise advokaadi ja Adriani vahel, kelle mälestused viivad vaataja tagasi sündmuspaigale ja seal eskaleerunud tegevusteni.


The Invisible Guest on Oriol Paulo täismäng nii stsenaariumi kui režissööritöö osas. Sarnaselt tema eelmiste lugudega jätkub vajalikku informatsiooni igasse momenti. Telefoni filmi ajal checkida ei jõua - 5 sekundit tähelepanu hajumist ja juba on mõni oluline kild mööda läinud. Dialoogid on kiired ja hispaania keelele omaselt voolavad, pikitud emotsioonidega. Vaatenurk muutub iga uue teadmisega.


Riukaid ja ootamatuid pöördeid on nii ohtralt, et film pakub päris kobedat mõttetööd analüütilisele ajule. Samuti aidatakse mahajäävat vaatajat vajadusel järgi, et jõuaks kaasas püsida. Igatepidi ilus. Oriol Paulo hispaania thriller on alati minu regular HÕFF-i ajal ja ka see kord ei pea pettuma.

Hinnang: 8/10
Järjekordne Oriol Paulo maiuspala.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson