mai 03, 2015

HÕFF 2015

Autor: | Aeg: mai 03, 2015 | Lisa kommentaar (0)

HÕFF-ile kümnes, minule viies. Aeg lendab ulmelise kiirusega. Käesolev filmiblogi on muide alguse saanud peaaegu-täpselt-umbes 4 aastat tagasi 6. HÕFF-i muljete jagamisega. See kass tollest loost on veel kenasti elus, igasugused horrorid seljatanud ja tõelise maailmavalitseja positsiooni võtnud. Vaadake Turbo Kid ära ja mõistate, mida ma soovin öelda, kui märgin, et kõnealusest kiskelajast on saanud kõigi Hiiumaa kasside Zeus.


Isiklikule kontole lisandus tänavuse HÕFF-iga 9 täispikka ja 13 lühifilmi. Täispikkadest hindan kõrgeimalt juba eelmainitud filmi Turbo Kid ja laupäevase festivaliõhtu naela The Guest. Lühifilmidest puudutas kõige lähemalt World of Tomorrow. Viimane on pigem minu isiklik soovilugu, enamikule tundus imponeerivat Maa sool, mis pälvis oma muheda siirusega ka Méliès d'Argent auhinna. 





Lisaks filmidele mahtus kavasse Indrek Hargla raamatuesitlus ja keldrisaali filmimälumäng. Viimasel saavutatud kolmas koht võimaldas meil jätkata meeldiva traditsiooniga juba teab mitmendat aastat auhinnaveinina välja antud PÖFF-i Pinot Noiri juua. Traditsioon on kena, kuid ehk võtame järgmisel aastal eesmärgi Jamesoni viski vääriline viktoriinikoht saavutada.


Sarnaselt paljudele tänavu fookuses olnud ulmeklassikutele on ka minul jube tunne vanaks jääda. Mitte ühelegi HÕFF-i peole ei jõudnud, sest kell kaks öösel nõudis kere pehmet voodit. Ja kurja, see pehme voodi meid mitmeid kordi truult teeninud hostelis ei rahuldanud enam nõnda kui eelmistel aastatel. Miskipärast lähevad vanusega seinad õhemaks, öölällajate hääled tugevamaks, ühisdušš ühisemaks kui varem ja hommikusöök oli kohe eriti puudu. Vanurid, tuleb välja, tahavad mugavust.




Kui varasematel aastatel on korraldatud näiteks basseiniseanss, kus vaatajad hulpisid basseinis ja üritasid ennast piisavalt tihti veest välja pekselda, et basseinimaja seinale projitseeritud Manborgi kiigata, siis tänavune eriseanss toimus Ungru lossi varemetes. 


Kõik õuduse elemendid olid olemas - švipsis kaaskodanikud pudenevates varemetes turnimas, külm öö, mis külmetas sabakondi sisemuseni välja ja viskideliiriumis filmisõbrad, kellest üks suutis oma lõualuu paigast luksuda. Et oma närvi rahustada, tarbisin igaks juhuks kiiresti ära kolm pitsi Jamesoni viskit, mida üks suursponsor lahkesti tasuta külmetavale seltskonnale jagas. 



Siinkohal on mul aga hea meel, et tänu vargsi ligi hiilinud vanurlusele olin just paar päeva enne HÕFF-i jõudnud endale paksu sooja salli heegeldada, mis päästis mind jääpurliklusest ja tagas meeldiva filmivaatamiskogemuse Mario Bava mustvalge teose Saatana Mask pihta.


Kuna 10 on kena ümmargune juubel, sai laupäeval peo puhul ka hiiglaslikku HÕFF-i torti. See sisaldas selliseid isiklikke õudusi nagu kilu ja sai. Siinkohal ei tasu aga minu kapriise uskuda, sest normaalmenüüga kaaskodanike hinnangul oli tegemist igati maitsva ampsuga. Mul oli vaid lihtne jääda truuks oma kauaaegsele HÕFFiarmastusele supibuffeele.



10. HÕFF kulges juubelivääriliselt. Tahan isiklikust kogemusest ja vaatepunktist kiita ühtlaseima kvaliteediga, ent ometi väga mitmekesist filmiprogrammi. Samuti ka igasuguse tugitegevuse sujuvat korraldust - minimaalselt tehnilisi apse (null?), ei ühtegi väga purjus eeskõnelejat ega horribiilset ajaplaneerimatust. Ametliku treileri biit on aga siiamaani kõrvus.

You must be doing something very right. Aitäh!


© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson