märts 30, 2014

Gravity 3D (2013)

Autor: | Aeg: märts 30, 2014 | Lisa kommentaar (0)

Aasta oli 2005, kui mul avanes võimalus esimest korda elus Londonis IMAX kinos 3D filmi vaadata. Tegemist oli ca 40-minutilise lühidokumentaaliga astronautide elust. Näidati, kuidas nad kosmosejaamas tehnikat hooldasid, mõõdikuid jälgisid, õhus hõljusid, sõid ja muid igapäevatoiminguid tegid. Mulle jättis kustumatu mälestuse, kuidas üks astronaut viskas apelsini nullgravitatsioonis kaamera poole ja see apelsin hõljus aina lähemale ja lähemale, kuni jäi seisma napilt enne vaataja nina. Milline 3D ime!

Nüüd, 9 aastat hiljem, olen jõudnud ära vaadata juba sadu 3D filme ja klippe. Avatarist kuni Men in Black 3-ni, ebasündsas koguses animatsioone ja amatööride Youtube katsetusi. 3D on muutunud, ma ei taha öelda tavaliseks, aga...enesestmõistetavaks. Siiski, jätkuvalt leidub üksikuid ilusaid kaadreid, kus võib tunda seda maagiat, mida oskab ainult osav 3D luua. Näiteks lumesadu Hugos.



Gravity näeb välja kui LG 3D-teleri demovideo, lihtsalt sutike pikem. Mul ei ole kuidagi soovi alaväärtustada seda meeletut tehnilist tööd, mis läks maakera ja teiste kuppelvormide poleerimiseks. Ilus oli. Aga suure 3D-sõbrana olen taolise klassi ilu juba korduvalt nautida saanud ja tüüpilise sõltlase näitel, soon you need stronger drugs to get your thrills. Ilu ei koosne enam ainiti sellest, mida näed, ilu on iseloom.



Iseloomuga on Gravity-l võrdlemisi kehvad lood. Lubatakse erakordset võitlust elu pärast. Võimatut missiooni, mis vajab õnnestumiseks vaatajate kaasaelamist kuubis. Bullock ja Clooney toovad lauale oma parima. Clooney witty šarmi, Bullock oma trademark haprusvapruse. Kaastunnet ostetakse aga häbematult otsekoheselt ja odavalt - traagiliste taustalugude ja liialt mugavate nostalgiapuhangutega. Cuaron vajutab nuppu ja vaataja saab surakat. Aga mina, kangekaelne rahulolematu filmiklient, tahaks ise otsustada, millal mul hinge pitsitama hakkab.

Gravity-l on tugev esimese peigmehe kvaliteet. Silmipimestavalt ilus, lubab seiklust, jutustab emotsionaalseid lugusid, mille peale on lihtne sulada. Kuna uus kogemus on vaimustav, siis ei tahagi pinnapealsest sügavamale mõelda, saab rahumeeli olla pime puudujääkide osas. 

Aga kui oled juba veidi ilmas ringi vaadanud, siis tekib tunne, et vajad midagi enamat.

Hinnang: 6/10
Nähtud ilu, põetud valu.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson