HÕFF 2013: Ühe hingetõmbega

Autor: Eveli | Aeg: mai 31, 2013 | Lisa kommentaar (0)

The ABCs of Death (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1935896/

26 lühifilmi 26 režissöörilt, igaühele ette antud üks tähestiku täht ja ainsaks ühendavaks elemendiks on surm. Kõva 98% neist olid jätkuvalt arvamusel, et ühe lühika teeb cooliks:
a) sitt
b) seks
...ja tuleb välja, et mõnel neist oli õigus. Esimeses pooles oli tugevaid ja meeldejäävaid lühikaid rohkem, lõpp kippus ära vajuma. Või oli asi selles, et mul hakkas juba M tähe juures pissihäda.

Hinnang: 6/10 

Berberian Sound Studio (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1833844

Kas teie teadsite, et igasugustes õudukates sõrmeluude murdmiste ja peade lõhkilöömiste tarbeks mõrvatakse tegelikult heliruumis kaunis jõhkral moel mõni arbuus või teine süütu köögivili, et saada täpselt seda õiget heliefekti?!

Berberian Sound Studio selgitas antud kontseptsiooni õudusfilmi kaadritaguseid kajastades kenasti juba esimese tunniga ära ja kõik sellele järgnev venis kui hambaauku kinni jäänud näts.

Hinnang: 6/10
Vähemalt sain viimasest kolmandikust omajagu häid ideid mõnusa aedviljasupi valmistamise tarbeks.

Big Ass Spider (2013)
http://www.imdb.com/title/tt1830713

Tegelikult oli igavesti lahe vaadata, et tüüp, kes parajasti Haapsalu Kultuurikeskuse laval pead õlgade vahele tõmbab ja oma sotsiaalse saamatuse üle nalja viskab, on sebinud filmi peaossa tüübi, kes mängis Heroesis ja veel mõned tuttavad näod. Et nagu täitsa Hollywoodi staarid, mis sest et umbes C-kategooria omad. Film ise oli muidugi veidike valus vaadata, erandiks Jose tegelaskuju, kes võib vabalt olla käesoleva dekaadi üks naljakamaid latinolipu lehvitajaid.

Hinnang: 5/10

El Cuerpo (2012)
http://www.imdb.com/title/tt1937149

Järjepidevalt HÕFFi ja tARTuFFi programme vaadates jääb vaikselt mulje, et Belén Rueda ongi ainuisikuliselt Hispaania kino. Siiski, vaatamata faktile, et kõnealune diiva on ka selle filmi plakati esiplaanil ja kogu sündmustik keerleb tema ümber, näeb teda antud filmis omajagu vähe. Peaasjalikult teevad loo ära kaks härrasmeest, kes üksteist üle kavaldada soovivad ja lugu kukub välja päris hea. "Mina sellist lõppu küll oodata ei osanud!" oli üks populaarsemaid kommentaare antud filmi lõputiitrite ajal. Tugev krimka.

Hinnang: 7/10

Mad Max 2: The Road Warrior (1981)
http://www.imdb.com/title/tt0082694/

Assanuga, milline nägi välja noor Mel Gibson! Neid seksikaid kutsikasilmi vaadates ununesid pea kõik rassistlikud kommentaarid, vihased sõnavõtud ja muud lollakused, millega vananev härra oma imago viimastel aastatel kardinaalselt ümber on disaininud.

Igasugused düstoopilised ühiskonnad on aga alati minu lemmikud olnud ja elutähtsa kütuse nimel bandiitidega võitlev Mel tegi oma tööd esinduslikult. Arvestades kütusehindu Euroopas oli muidugi eriti lihtne suhestuda.

Hinnang: 7/10

Maniac (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2103217

Mannekeene inimskalpidega kaunistaval Frankil oleks kindlasti potentsiaali jõuda mõnesse "Top 10 Weirdest Hobbies" artiklisse, kuid paraku on ta teatavatel enesestmõistetavatel põhjustel sunnitud oma igapäevarõõme privaatseks jätma. Tegelikult on tegemist tõsise tööga - no ikka võtab omajagu vaeva, et tüdrikud maha jahtida, innovatiivsel viisil vagaseks teha ja ära skalpeerida. Mitte alati selles järjekorras muidugi, vaheldust peab ka olema.

Pea terve film on üles võetud Franki silmavaatest ja Elijah Woodi trademarkitud ümmargusi punnsilmi näeme vaid erinevate pindade peegelduselt. Selline lähenemine teeb aga filmi päris mõnusaks. Koleda filmi kohta päris ilus.

Hinnang: 7/10

Omnivoros (2013)
http://www.imdb.com/title/tt2280358/

Täiesti tõsisel noodil, ma mõtlen selle filmi peale vähemalt kord päevas isegi kuu aega pärast HÕFFi. Harva pakub mõni õudusfilm nii palju mõtteainet ja ma ei oska isegi päris täpselt öelda, miks see nii sügavale torkas. Kust maalt saab uudishimust tugevam ajend kui sisemine eetika? Millise piirini oleme nõus asju enda jaoks söödavaks mõtlema?

+ ilus visuaal
+ tugev muusikaline taust

Julgen rahutu rahuliku südamega soovitada.

Hinnang: 8/10

Sightseers (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2023690/

Kogemata kombel sai antud filmi kaks korda vaadatud ja teisel vaatamisel leidsin sellest juba rohkem võlu. Paljud räägivad režissöör Ben Wheatley geniaalsusest ja tohutust tulevikupotentsiaalist - ma nagu näen seda, aga ei ole veel päris lõpuni kindel, et julgen sama sõnumit kuulutada.

Teistsorti lugu oli muidugi minu sõbrannaga, kes samastus kohe filmi alguses enda ja oma elukaaslasega peategelaste rolli ning tahtis lõputiitrite ajal eufooriliselt plaksutada. Not sure if OK or should be afraid....

Hinnang: 6/10

The American Scream (2012)
http://www.imdb.com/title/tt2075373

The American Scream on äärest ääreni äge dokk!

Üleni südamlik käsitlus keskmiste ameerika perekondade mitte nii keskmistest eludest, olukorras kus iga aasta 364(365) päeva on vaid eelmäng ühele kõige tähtsamale õhtule - Halloweenile. Näeme, milliseid aeganõudvaid ettevalmistusi tehakse, et saavutada kõige jubedamat Kummituste Maja ning kui innovatiivselt kogu pere tegemisse kaasa haaratakse.
See on film, mis võiks vabalt olla PÖFFi vitamiinilaksu programmis!

Hinnang: 9/10

Mul on kuri tunne, et mu õudusfilmide kvoot on nüüd selleks hooajaks täis.

HÕFF-HÕFF-HURRAA!

Autor: Eveli | Aeg: mai 04, 2013 | Kommentaarid (2)

...ehk 8 põhjust, mis tänavune 8.HÕFF ekstramõnusalt välja kukkus.

Kaugesse minevikku on jäänud ajad, kus noore tudengina Tartusse üksinda korterisse elama kolisin ja täiesti tõsimeelse hirmuga pea terve esimese aasta nuga voodi kõrval magasin. Olgem ausad, maniakke on igasuguseid - neid, kes unepealt skalpeerivad ja neid, kellega ei pruugi kõik sugugi nii kiirelt ja lihtsalt minna. Kardina taga luuravad sarimõrvarid ja riidekapi ukse vahelt välja piiluvad külmad varjud olid vaid jäämäe tipp, mida fantaasia öövaikuses ettehoiatuseta praksuva teleka ja järsult tööle hakkava külmkapi taustal silme ette manas.

Peaaegu sama kaugesse minevikku kui minu tolleaegsed mälestused, jäävad ka esimesed HÕFF-id. Mina olen selle ajaga oma hirmust üle saanud, julgemaks muutunud ja kasvanud - ja seda on ka HÕFF.  Tänavune 8.HÕFF tuli päeva võrra pikema programmi ja mitme toreda lisaväärtusega, mis tõstab selle selgelt esile teiste suuremate "FF"-ide perekonnas.

 1. Zombiparaad

Iga-aastase HÕFFitraditsiooni kohaselt juhatab festivali sisse zombiparaad, mille käigus saavad suurimad horrorifännid võimaluse käristada riided ja kasutada professionaalsete meigikunstnike abi, et tunniks ajaks moonduda tõetruuks zombiks. Lõbusaim osa kogu aktsioonist on rongkäik Haapsalu peatänaval, mida saadavad karjed, kriisked, ulged ja urinad. Rongkäigust osa võtvad mootorratturid toetasid zombikoori südame alt õõnsaks võtva mootorikärinaga, mis Haapsalu surnuaia eest alguse saades äratas üles ka need, kes meiki ei vaja. 

Nemad ülekäigurajal teed ei anna.

2. Basseiniseanss

Selle aasta HÕFFi korraldajatel oli pöörasust ja hullumeelsust esimesel õhtul festivalile saabujatele pakkuda võimalust vaadata üht filmiseanssi otse Haapsalu veekeskuse baasseinist. Basseini kohale paigaldati kinolina, basseini vastu lamamistoolid ning basseinis keedeti inimsuppi koos täispuhutud haide, lennukite, madratsite ja pallide lisandiga. Mis seal salata, eelmise HÕFFi programmist laenatud Manborg oli ideaalne värviline screensaver ka mullivannis ja lastebasseinis vedelemise taustaks.

Omajagu elevust tekitas ka Manborgi režissööri Steven Kostanski spetsiaalselt hõffilistele saadetud videotervitus, kus ta rääkis oma filmist ja soovis festivalistele edu. "So I heard right now you are watching Manborg in a pool? You are weird."

Yes, yes we are!

Parim valik basseiniseansiks!

3. Põhjaka brunch

Põhjaka mõisa restoran on juba pikemat aega minu lemmikkohtade nimekirja tipus pesitsenud. Selle Tallinn-Tartu maanteest veidi kõrvale jäävad mõisarestorani teeb eriliseks tohutult hubane interjöör ja mõnus atmosfäär, maailma parim napoleonikook ja erinevate aastaaegade võimalusi ära kasutav menüü. Pakutakse värsket kasemahla ja vahtramahla ning menüü koostatakse toitudest, mille valmistamiseks on just täna parim tooraine hangitud.

Sellel aastal tuli Põhjaka tegus meeskond oma parimate andidega reede hommikul hõffilistele brunchi korraldama. Otse vaatajate silme all valmisid värsked munarullid ja suitsulihaga leivad. Erinevatest jookidest ja ampsudest pandi kokku värviline combolõuna, kust ei puudunud ka värske puuvili ja kuusevõrsetega vürtsitatud jogurtijook.

Kui palju häid asju mahub ühte karpi?

4. Filmiteemaline mälumäng

Võib juhtuda, et vahel ärkab mõni tubli hõffitaja peale eelmise päeva öiseid seansse ja veel öisemat pidu isegi enne keskpäeva (loe: saab tagasi inimeseks enne kella kolme). Sel aastal oli festivali esimeste seansside eelset twilight zone-i aega täitmas korraldajate poolt koostatud filmiteemaline mälumäng, mis viidi läbi kultuurikeskuse keldrikorrusel asuvas sooja kollase laualampide valgusega küllastatud nostalgiasaalis.

Osalejatele anti võimalus moodustada meeskonnad ja ragistada ajusid kõige raskemate filmiteemaliste viktoriiniküsimuste kallal, mis ealeski välja mõeldud. Seda suurem oli aga rõõm ära arvata mõni vastus, mida keegi teine esimese hooga ei aimanudki. Ma teadsin, et need ülimalt spetsifiilised nišiteadmised kunagi kasuks tulevad! Auhindadeks olnud HÕFFi t-särgid, PÖFF-i sildiga šampused ja kosmoseteemalised lauamängud tegid nii mõnegi osaleja meele ekstrarõõmsaks.

Enne viktoriini Stephen Kingi Carriest inspiratsiooni ammutamas.

5. Meeleolukad filmiseansid

Mul on alati hea meel, kui filmifestivali hõng kandub edasi ka kinosaali, jäädes edasi festivaliseansiks, mitte hääbudes tavaliseks filmiseansiks, kus kontrollitud piletile järgneb oma nummerdatud koha otsimine poolpimedas saalis, filmi vaatamine ja lahkumine. Haapsalu kultuurikeskuse hiljuti renoveeritud suur saal ootab külastajaid pehmete mugavate toolide, maheda valguse ning võimalusega sõpradel käest kinni võtta ja omale ka suurema seltskonnaga külg-külje kõrval meelepärased kohad valida.

Sarnaselt eelmiste aastatega panustati ka seekord HÕFFil seansieelsetele vestlustele filmikülalistega, kelle hulgas olid tänavu näiteks Berberian Sound Studio helimeister Heikki Kossi, filmi Big Ass Spider režisöör Mike Mendez ja HÕFFil maailma esilinastuse saanud filmi Omnivoros režissöör Oscar Rojo.

Oscar Rojo enne Kõigesööjate esilinastust küsimustele vastamas.

6. Õhtused peod

HÕFFi korraldajad tegid kõik, mis nende võimaluses, et mitte jätta kedagi peale õhtuseid seansse kodutuna Haapsalu tänavatel hulkuma. Igale festivali põhipäevale pani punkti aukartustäratava DJ-de nimekirjaga pidu kas Haapsalu kultuurikeskuses või Vanakinos. Raadio 2 sünnipäevatuur koos Genka ja Paul Ojaga, Bassi-Missa Heidy Purga, Ringo Ringvee ja DJ Critikaliga ütlevad midagi isegi minule, kes ma meinstriimmuusika osas üsna võhik olen.

Kahjuks ma ei jõudnud ühelegi afterpartyle, aga kujutan ette, et see oli midagi sellist. Võib-olla isegi rohkem lasereid.

7. Haapsalu

Kuigi HÕFFi korraldatakse juba ammustest aegadest Haapsalus, tahan seda veelkord olulise lisaväärtusena välja tuua. Mitte-haapsallastele on see erakordne võimalus tavakeskkonnast välja saada, jalutada hommikuti unise, aga sõbraliku väikelinna tänavatel, linnuses, mere ääres, käia söömas legendaarseteks saanud kohtades nagu Pizza Grande ja Soffa ning nautida taaskohtumisi festivali põhipaigas, Haapsalu Kultuurikeskuses.

Ka pimedatel Haapsalu tänavatel on oma võlu ning külmematel öötundidel laternavalguses ööbimispaika kiirustades...ei tahagi kiirustada. Aitäh, Haapsalu, et meid kord aastas vastu võtad!

Udu kaisus magav park pärast viimast seanssi.

8. Filmid

Filmid, otseloomulikult filmid! Festivaliprogramm on aastatega kujunenud väga mitmekülgseks. Kuradi uhke tunne on sees, kui tead, et saad istuda ühe täiesti tugeva ja tõsiseltvõetava filmi maailma esilinastusel (Omnivoros) ja vahetult enne seda oma palja silmaga näha, kuidas antud teose režissöör saali ees küsimustele vastab. Siinsamas, kohe ja praegu.

Põhiprogrammis oli mitu viimaste aastate rohkem võnkeid tekitanud filmi, sealhulgas Berberian Sound Studio, Maniac ja Sightseers. Piisaval hulgal absurdi pakkusid friigifilmid ja ABCs of Death. Heldimuspisara võtsid silma nii suures saalis näidatud Mad Max 2 kui ka nostalgiasaali venekeelse dublaažiga Terminaator ning Bruce Lee ja Chuck Norrise parimad palad. Ka lühifilmidele oli tänavusel festivalil arvestatav ekraaniaeg eraldatud, nii Méliès d'Argent lühifilmide konkursil osalevatele kui ka võistlusvälistele.

Aga neist jõuan ma veel pikemalt rääkida.



Nagu juba traditsiooniks saanud, joonistas hea sõbranna ja HÕFFikaaslane Tiina festivalimeeleoludest inspireerituna plakati järgmise aasta festivaliks. Aasta pärast jälle!