Autor: Eveli
| Aeg: september 03, 2013
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
See on see sama lugu, mida on aegade jooksul juba nii ära leierdatud, et kui tegemist oleks grammofoniplaadiga, siis näeks see välja nagu Tartu Apollo raamatupoe rahaalused.
Juhuse tahtel satuvad kokku kaks vastandit - pinges, korrektne, üleharitud FBI agent Ashburn (Sandra Bullock) ja lohakas, ropu suuga ning küsitavaid metoodikaid rakendav väikelinnavõmm Mullins (Melissa McCarthy). Ilmselgelt algab see ilus sõprus sügava jälestuse, progresseerub elutarkuste vahetamise ja kulmineerub kihuga teineteise elu päästa. Kui see pole mitte maailma vanim Hollywoodi muinasjutt, siis ma ei tea, mis on.
Ühesõnaga, valem on hea, järgi proovitud ja töötab. Bullock on tegija, McCarthy on tegija. Nii mõnegi nalja peale tahtsin naerda, tsiteerides kamraad Raunot, "nagu alaarenenud hüljes" ja käsi kokku plaksutada. Samas pean hoiatama, et mul on parajasti käsil ka suur armastus halbade naljade vastu, mis ei pruugi teps nii ühiskonnauniversaalne omadus olla. Filmikaaslased arvasid tagasihoidlikult, et "naljad olid lamedad, igav hakkas ja uni hakkas". Nojah...
Kui päris aus olla, siis sama palju kui tekitas too film mulle oma lollide naljadega rõõmu, tegi kurvaks ka. Bullock on tänasel päeval nii Botoxit täis pumbatud, et võiks ta otse Madame Tussaud' vahakujude muuseumisse transportida, iseennast asendama. McCarthy on aga taaskordselt nii valusalt typecastitud kellegi räpase ja ropu kehasse, et kisub juba keeruliseks tema eelmiste komöödiatega vahet teha. Vägisi tükib ligi tundmus, et keegi munadeta vend on kuskil minevikus otsustanud, et need muinasjutud ei müü, kus võiks vahelduseks hoopis McCarthy printsessirolli kehastada.
Kaua võib?!
Juhuse tahtel satuvad kokku kaks vastandit - pinges, korrektne, üleharitud FBI agent Ashburn (Sandra Bullock) ja lohakas, ropu suuga ning küsitavaid metoodikaid rakendav väikelinnavõmm Mullins (Melissa McCarthy). Ilmselgelt algab see ilus sõprus sügava jälestuse, progresseerub elutarkuste vahetamise ja kulmineerub kihuga teineteise elu päästa. Kui see pole mitte maailma vanim Hollywoodi muinasjutt, siis ma ei tea, mis on.
Ühesõnaga, valem on hea, järgi proovitud ja töötab. Bullock on tegija, McCarthy on tegija. Nii mõnegi nalja peale tahtsin naerda, tsiteerides kamraad Raunot, "nagu alaarenenud hüljes" ja käsi kokku plaksutada. Samas pean hoiatama, et mul on parajasti käsil ka suur armastus halbade naljade vastu, mis ei pruugi teps nii ühiskonnauniversaalne omadus olla. Filmikaaslased arvasid tagasihoidlikult, et "naljad olid lamedad, igav hakkas ja uni hakkas". Nojah...
Kui päris aus olla, siis sama palju kui tekitas too film mulle oma lollide naljadega rõõmu, tegi kurvaks ka. Bullock on tänasel päeval nii Botoxit täis pumbatud, et võiks ta otse Madame Tussaud' vahakujude muuseumisse transportida, iseennast asendama. McCarthy on aga taaskordselt nii valusalt typecastitud kellegi räpase ja ropu kehasse, et kisub juba keeruliseks tema eelmiste komöödiatega vahet teha. Vägisi tükib ligi tundmus, et keegi munadeta vend on kuskil minevikus otsustanud, et need muinasjutud ei müü, kus võiks vahelduseks hoopis McCarthy printsessirolli kehastada.
Kaua võib?!
Hinnang: 6/10
Andke meile midagi värskemat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar