Autor: Eveli
| Aeg: november 22, 2012
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Let the sky fall
When it crumbles
We will stand tall
Face it all together
50.aastapäevale pühendatud Bond läheb all-in. Missioonid on läinud nii kriitiliseks, et juba avaminutite jälitusstseenide ajal ei tehta vähimatki pingutust, et tsiviilelanike elusid säästa. Külm "kulude ja tulude" kalkulatsioon ütleb, et isegi agentide elusid pole vaja säästa. Tuleb käsk, tulistad, küsimusi küsimata. Ratsionaalsus, tappev ratsionaalsus.
Sellise kalkusega kaugele ei jõua. Algselt robotina mõjunud Bondile antakse inimlikum nägu. Skyfall näitab tavapärasele imelisele paranemisele lisaks ka pikaajalisemat füüsilistest ja vaimsetest vigastustest taastumist. Sellega kaasneb võimalus rõõmustada vaatajaid meelekindla eneseületusega, mis tõlgitakse kinolinal vaatemängulisteks kaklusstseenideks. Ilmselgelt, mis Bond see ilma visuaalse naudingu pakkumiseta oleks.
Vastukaaluks esimesele poolele, muutub film lõpupoole aina isiklikumaks, andes võimaluse vaadata Bondi minevikku. Külma ja metalse fassaadi taga peab ju olema midagi rohkemat, midagi sügavamat. Tõepoolest, näeme killukesi superagendi lapsepõlvest, aga see õhkuvisatud info võiks samahästi olemata olla. Reaalselt kuigi palju tema minevikust teada ei saa, küll aga jääb mulje, justkui oleks kinovaatajale usaldatud mõni aastakümneid hästi hoitud saladus.
Kuigi vaatemäng mis esitatakse on igati võimas ja fantaasia on kenasti õiges suunas jooksma lastud, valmistas suurt pettumust stsenaristide enda loogika. Kogu filmi keskne temaatika on ratsionaalsus, turvalisus ja läbikaalutud otsuste tegemine. Ometi on hilisemate võtmekohtade ja kulminatsiooni päästikuks planeeritud nii lihtlabased vead MI6 poolt, et nende tegemine briti valitsuse (või isegi maailma!) parimate agentide ja turvaekspertide poolt on täiesti arulage. Selline stsenaariumi nõrkus ja lihtsama vastupanu teed minemine teeb kohati meele kurvaks ning ei luba enam varasema naiivsusega filmi nautida. Kui on vaja, kavaldatakse kõik üle, kui on teisiti vaja, tehakse vigu, mille lollust võiks mõista isegi viieaastane.
Bondist on saanud mustkunstnik, kelle ülesanne on vaataja ära petta. Luua illusioone, mis panevad ahhetama, tõsta kinopublikut kõrvust ja õnnitleda neid nutiteravuse puhul. See tuleb temale omaselt väga hästi välja. Kinost lahkudes jätkubki wow-efekti päris pikaks. Kuni istud paar nädalat hiljem rahulikult maha, hakkad arvustust kirjutama ja tagantjärgi analüüsides saad aru, et oled jälle suhkruvatti ostnud.
When it crumbles
We will stand tall
Face it all together
50.aastapäevale pühendatud Bond läheb all-in. Missioonid on läinud nii kriitiliseks, et juba avaminutite jälitusstseenide ajal ei tehta vähimatki pingutust, et tsiviilelanike elusid säästa. Külm "kulude ja tulude" kalkulatsioon ütleb, et isegi agentide elusid pole vaja säästa. Tuleb käsk, tulistad, küsimusi küsimata. Ratsionaalsus, tappev ratsionaalsus.
Sellise kalkusega kaugele ei jõua. Algselt robotina mõjunud Bondile antakse inimlikum nägu. Skyfall näitab tavapärasele imelisele paranemisele lisaks ka pikaajalisemat füüsilistest ja vaimsetest vigastustest taastumist. Sellega kaasneb võimalus rõõmustada vaatajaid meelekindla eneseületusega, mis tõlgitakse kinolinal vaatemängulisteks kaklusstseenideks. Ilmselgelt, mis Bond see ilma visuaalse naudingu pakkumiseta oleks.
Vastukaaluks esimesele poolele, muutub film lõpupoole aina isiklikumaks, andes võimaluse vaadata Bondi minevikku. Külma ja metalse fassaadi taga peab ju olema midagi rohkemat, midagi sügavamat. Tõepoolest, näeme killukesi superagendi lapsepõlvest, aga see õhkuvisatud info võiks samahästi olemata olla. Reaalselt kuigi palju tema minevikust teada ei saa, küll aga jääb mulje, justkui oleks kinovaatajale usaldatud mõni aastakümneid hästi hoitud saladus.
Kuigi vaatemäng mis esitatakse on igati võimas ja fantaasia on kenasti õiges suunas jooksma lastud, valmistas suurt pettumust stsenaristide enda loogika. Kogu filmi keskne temaatika on ratsionaalsus, turvalisus ja läbikaalutud otsuste tegemine. Ometi on hilisemate võtmekohtade ja kulminatsiooni päästikuks planeeritud nii lihtlabased vead MI6 poolt, et nende tegemine briti valitsuse (või isegi maailma!) parimate agentide ja turvaekspertide poolt on täiesti arulage. Selline stsenaariumi nõrkus ja lihtsama vastupanu teed minemine teeb kohati meele kurvaks ning ei luba enam varasema naiivsusega filmi nautida. Kui on vaja, kavaldatakse kõik üle, kui on teisiti vaja, tehakse vigu, mille lollust võiks mõista isegi viieaastane.
Bondist on saanud mustkunstnik, kelle ülesanne on vaataja ära petta. Luua illusioone, mis panevad ahhetama, tõsta kinopublikut kõrvust ja õnnitleda neid nutiteravuse puhul. See tuleb temale omaselt väga hästi välja. Kinost lahkudes jätkubki wow-efekti päris pikaks. Kuni istud paar nädalat hiljem rahulikult maha, hakkad arvustust kirjutama ja tagantjärgi analüüsides saad aru, et oled jälle suhkruvatti ostnud.
Hinnang: 8/10
Filigraanne vaataja ära petmise kunst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar