Comments

august 07, 2012

Ted (2012)


90ndate soundtrack. Lumine neighbourhood. Jõuluehteis maja. Kaamera suumib helikopterivaatest aina lähemale ja hüppab väikese poisi lähivaatele. Mul juba korraks jõnksatab sees tuttav tunne, justkui algaks mõni Home Alone osa. Aga ei ole too poiss Macaulay Culkin, on hoopis Mark Wahlbergi lapsepõlveversioon, kes saab järgmise paari filmiminuti jooksul jõulukingiks suure nunnu kaisukaru. Üks pisike südamest soovitud soov, väike sutsakas jõulumaagiat ja karu ärkab otseloomulikult ellu. Erinevalt paljudest teistest sarnase süžeega filmidest, jääbki lelu rääkima ja liigutama, kasvab koos poisiga täiskasvanuks ja saab hästi hoitud saladuse asemel täiesti avalikult elu24 staari tasemel pseudokuulsuseks.

Suvine kinomenüü on lihtsalt nii kesine, et tuleb kiita neid väheseid filme, mis on kiitmist ja vaatamist väärt. Režissöör Seth MacFarlane läheb rahulikult tuttavat teed pidi edasi, teades et ropud naljad ja viited poppkultuurile toovad võidu koju. Kes naerab silmad märjaks, kes muigab ühe suupoolega. Isiklikult imponeeris mulle pigem kogu lugu tervikuna. Kuigi ma ei oska päris täpselt näppu peale panna, oli Ted-is mingi läbiv südamlikkuse noot sees. Piisavalt tugev, et saaks filmile tagasi mõelda ja tuleks meelde täiesti mittemidagiütlev ja samas kõige otsesemalt määratlev "tore oli" emotsioon.

Hinnang: 6/10
Tore!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson