Comments

juuli 27, 2012

The Dark Knight Rises (2012)


Samamoodi nagu tekitavad teatud tasemel erutust igasugused lastemuinasjutud, mis on nilbuste ja perverssustega vürtsitatud, vaatavad inimesed hoopis teise pilguga superkangelast, kes on süngem, tõsisem ja ei lähe situatsioonikoomika peale välja. Ma ei taha siinkohal torgata Avengersi pihta, sest selle humoorikas lähenemine tasus end imeliselt ära. Kui aga mugavalt võrrelda uut Spider-Mani ja Batmani, siis on selge, et esimene neist on lihtsalt poisike. Noorusliku uljuse ja naiivsete väärtuste vastu on Batmanil panna elukogemus ja ratsionaalsus, võimalus vältida teenage crush storyline'e, osa võtta võimukate meeste omavahelistest mängudest ja esile tõsta suuri probleeme.

Vaatamata sellele, et tolleks viimaseks on loodud väga soodne pinnas, läheb süžee ikkagi kergema vastupanu teed ja kukub auku, kus näidatakse pommidel nulli tiksuvaid sekundeid ja võitlusi pahalastega, kes ehitavad vaikselt suurejoonelisi skeeme, kuid saavad lõpplahenduses ikkagi täiesti mittemidagiütlevalt kangelase poolt maha materdatud. Sellist stampmärulit näeme igas esimeses Hollywoodi actionfilmis ja Batman pidi ju olema eriline!

Kuigi filmis on mitmeid väga võimsaid ja üllatavaid stseene, jäin tahes-tahtmata mõtlema triloogia teise osa Jokerile. Mäletan hästi seda tunnet, mis mind tolle vaatamise ajal valdas - film on juba kestnud mitu tundi, kohe-kohe võetakse teema kokku, aga ikka veel on nii põnev vaadata, millise lõpplahenduseni peategelased jõuavad. Viimases Batmanis on ootusärevus asendatud sirgjoonelise lõpu poole kulgemisega, kusjuures põhjuslikkus jääb väga nõrgaks. Tekib tunne, et kõikide otsade tervikuks kokkusidumise asemel peidab Nolan mõned ebamugavad lihtsalt teiste varju ära.  

Viimase osa järel tekkis taaskord küsimus, kuidas saavutada parim traileri ja filmi vahekord. Kas minna selle peale välja, et kõik kuklakarvad turri tõstvad hetked traileris ära näidata, kindlustada suured vaatajanumbrid ja filmilt selle võrra põnevust ära võtta või trailerilt tooni maha keerata ja loota, et see on jätkuvalt piisavalt hea, et inimesi kinno meelitada. Nolan läks esimest teed. Mõnes mõttes on mul sellest kahju, kuna filmi oleksin vaatama läinud ka juhul, kui treileriks oleks olnud 30 sekundit järjest batmani logo sünge tumeduse ja kurjakuulutava muusika taustal. Sellisel juhul oleks mitmed treileris näidanud kohad veel tugevamat muljet avaldanud, nii et minusugune wow-efekti põhjal hindeid jagav inimene saanuks puudustele vaatamata 10/10 ära panna.

Hinnang: 8/10
Nõrk stateegiline mõtlemine nii filmis kui selle turustamises maksab Nolanile igavese au ja kuulsuse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson