Autor: Eveli
| Aeg: juuni 09, 2012
| Kommentaarid (1)
Eelmine postitus
Kui Cinamonis on Yzzi päev, läheb seltskond sõpru alati midagi totakat vaatama. - Tartu vanasõna
Kõik teavad, et Sacha Baron Coheni naljafilmid on ropud ja labased ning väärikad inimesed oskavad neist eemale hoida. Mina olen veel omadega sellises eluetapis, kus uudishimu ületab väärikuse. Salamisi tunnistan, et mõni eriti ropp ja piinlik nali võib mingil hetkel isegi nii hea tunduda, et naeran keset kinosaali nagu alaarenenud hüljes. Nojah, siis on natuke häbi ka, aga ilmselt mitte piisavalt, sest taolised ettevõtmised kipuvad ikka mõne aja tagant korduma.
Mul on Cohenist Diktaatori valguses täitsa kahju. Elame täna võrdlemisi tolerastide ühiskonnas. Nahavärv on OK, rahvus on OK, naiste õigused on OK ja igasugused sõnaõigused ja -vabadused on kohe eriti OK. Ei muutu respekteeritud ühiskonnaliikmed neegreid nähes vihast vahutavateks Ku Klux Klani liikmeteks ega tehta liialt nägusid, kui mõni naine poliitikuks kandideerib. Kui täiesti aus olla, siis on juba paljudel kõigist välja võideldud õigustest võrdlemisi ükstapuha. Paraku on kõigil ükskõik isegi olukorras, kui neidsamu õigusi mõnitatakse. Millest me jõuame selleni, et keskmisel paksu nahaga kinovaatajal on Diktaatorist samuti suva.
Diktaatoris on paar päris naljakat nalja, hulgaliselt "ahah, nojah" nalju ja mõni "seriously?" nali ka. Minu silmis oleks Coheni viimane üllitis edukam olnud, kui ta oleks selgema suuna valinud - kas rohkem peene terava satiiri poole või rohkem veel ropuma šokeerimise poole. Kogu komöödia oli nagu südamerütmihäiretega inimese kardiogramm, mis joonistab perioodiliselt üles-alla siksakke ja aeg-ajalt viskab mõne kõrgema jõnksu sisse. Nõrk värk, ühesõnaga.
Kõik teavad, et Sacha Baron Coheni naljafilmid on ropud ja labased ning väärikad inimesed oskavad neist eemale hoida. Mina olen veel omadega sellises eluetapis, kus uudishimu ületab väärikuse. Salamisi tunnistan, et mõni eriti ropp ja piinlik nali võib mingil hetkel isegi nii hea tunduda, et naeran keset kinosaali nagu alaarenenud hüljes. Nojah, siis on natuke häbi ka, aga ilmselt mitte piisavalt, sest taolised ettevõtmised kipuvad ikka mõne aja tagant korduma.
Mul on Cohenist Diktaatori valguses täitsa kahju. Elame täna võrdlemisi tolerastide ühiskonnas. Nahavärv on OK, rahvus on OK, naiste õigused on OK ja igasugused sõnaõigused ja -vabadused on kohe eriti OK. Ei muutu respekteeritud ühiskonnaliikmed neegreid nähes vihast vahutavateks Ku Klux Klani liikmeteks ega tehta liialt nägusid, kui mõni naine poliitikuks kandideerib. Kui täiesti aus olla, siis on juba paljudel kõigist välja võideldud õigustest võrdlemisi ükstapuha. Paraku on kõigil ükskõik isegi olukorras, kui neidsamu õigusi mõnitatakse. Millest me jõuame selleni, et keskmisel paksu nahaga kinovaatajal on Diktaatorist samuti suva.
Diktaatoris on paar päris naljakat nalja, hulgaliselt "ahah, nojah" nalju ja mõni "seriously?" nali ka. Minu silmis oleks Coheni viimane üllitis edukam olnud, kui ta oleks selgema suuna valinud - kas rohkem peene terava satiiri poole või rohkem veel ropuma šokeerimise poole. Kogu komöödia oli nagu südamerütmihäiretega inimese kardiogramm, mis joonistab perioodiliselt üles-alla siksakke ja aeg-ajalt viskab mõne kõrgema jõnksu sisse. Nõrk värk, ühesõnaga.
Hinne: 4/10
Sacha on softiks läinud.
On, kuidas Sachaga on, aga väga lahe kommentaar. Filmi pole näinud, aga kui juhuslikult ette satub, vaatan ära (kinno ei läheks). Ma vöin lohutada, mul on sama häda nende labaste naljadega...kirjutasin sellest seoses Ladykillers'iga.
VastaKustutaMuide, yks parimaid kohti on Sachal too, kus tutvustatakse kylanaabreid, tolle teise filmi alguses, nimi hetkel ei meenu.