Autor: Eveli
| Aeg: aprill 08, 2012
| Kommentaarid (1)
Eelmine postitus
Ähmaselt meenub, et mul oli kunagi mingi keeruline break-up, peale mida vaatasin mälu tühjendamiseks kaks nädalat jutti hommikust õhtuni totakaid komöödiaid. Juhtumisi sain selle ajaperioodi peale ära vaadatud ka kõik American Pied, selle järjed ja spin-offid. Seetõttu tekkis mingi kummaline tahtmine ka kõige uuem selle pundi lugu ära vaadata.
American Reunionis ei ole enam pirukate pilastamist ega teismeliste seksnalju. Näitlejad ja nende tegelaskujud tüürivad juba soliidse vanuse poole ning põhiteemadeks on hoopis abielu, pere ja karjäär. Siiski üritavad filmitegijad ajamasinat ehitada, saates tegelased keskkooli kokkutulekule. Omaaegsed semud saavad kokku, vanad trikid tulevad meelde ja hakkab kiskuma jälle hullumeelseks nagu kooliajal.
Ainuke jama on see, et kuigi kõiki tegelasi tahtetakse vägisi keskkoolitasemele tagasi viia, ei kipu see kuidagi välja mängima. Sest midagi ei ole teha, keskkool sai 13 aastat läbi ja täiskasvanute igapäevamured ei ole nii põnevad enam lihtsalt. Isegi Stifleri roppused ja tutijaht mõjuvad natuke kurvana, nähes kui vanaks ta tegelaskuju (ja näitleja) on jäänud.
Ainuke, mis filmi vähegi üleval hoiab, on nostalgia. Tahtmine kaasa tunda tegelastele, kellele sai kunagi pöialt hoitud ja kelle kujunemist on juba kolm eelmist osa nähtud. Tuttavad näod, tuttavad rõõmud ja mured. Ka üldine stiil oli puhas klassika - film ei jõudnud 30 sekunditki kesta, kui juba esimene "anus" ära tuli.
American Reunionis ei ole enam pirukate pilastamist ega teismeliste seksnalju. Näitlejad ja nende tegelaskujud tüürivad juba soliidse vanuse poole ning põhiteemadeks on hoopis abielu, pere ja karjäär. Siiski üritavad filmitegijad ajamasinat ehitada, saates tegelased keskkooli kokkutulekule. Omaaegsed semud saavad kokku, vanad trikid tulevad meelde ja hakkab kiskuma jälle hullumeelseks nagu kooliajal.
Ainuke jama on see, et kuigi kõiki tegelasi tahtetakse vägisi keskkoolitasemele tagasi viia, ei kipu see kuidagi välja mängima. Sest midagi ei ole teha, keskkool sai 13 aastat läbi ja täiskasvanute igapäevamured ei ole nii põnevad enam lihtsalt. Isegi Stifleri roppused ja tutijaht mõjuvad natuke kurvana, nähes kui vanaks ta tegelaskuju (ja näitleja) on jäänud.
Ainuke, mis filmi vähegi üleval hoiab, on nostalgia. Tahtmine kaasa tunda tegelastele, kellele sai kunagi pöialt hoitud ja kelle kujunemist on juba kolm eelmist osa nähtud. Tuttavad näod, tuttavad rõõmud ja mured. Ka üldine stiil oli puhas klassika - film ei jõudnud 30 sekunditki kesta, kui juba esimene "anus" ära tuli.
Hinnang: 5/10
Komöödia, mis teeb rohkem kurvaks kui meelt lahutab.
Ka mina vaatasin selle läbi. Mulle meeldis.
VastaKustutaNostalgia või mitte, ma vaataks ka järgmisi osasid, kui nad neid veel teeks :P!
http://filmikeeks.blogspot.com/2012/04/american-reunion-2012.html