veebruar 25, 2012

Oscarid 2012

Autor: | Aeg: veebruar 25, 2012 | Lisa kommentaar (0)
26.veebruaril jagatakse taaskordselt Oscareid, mida eestlastel on ajaerinevuste tõttu võimalik vaadata esmaspäeva varaseimatel öötundidel.

Selleaastane kandidaatide nimekiri on tekitanud palju vastakaid tundeid. Ühest küljest pole nagu väga vigagi, teisest küljest on ka mitmed märkimisväärsed filmid tähelepanuta jäänud. Eks nii ole paraku iga aasta ja kuna hääletussüsteemi reeglid on üsnagi keskmistava iseloomuga, siis nii saab ka edaspidi olema.

Olen nüüdseks ära vaadanud kõik parima filmi kandidaadid ja minu lemmik on jätkuvalt The Artist. Teine suur lemmik Drive on esindatud paraku vaid ühes kategoorias, aga ehk tuleb sealt siis võit ära.

Minu parima filmi kandidaatide arvustused:
The Artist
The Descendants
Extremely Loud & Incredibly Close
The Help
Hugo
Midnight in Paris
Moneyball
The Tree of Life
War Horse

Veel Oscarikandidaate erinevates kategooriates:
The Girl with the Dragon Tattoo
Puss in Boots
A Separation
Drive
Rise of the Planet of the Apes
Bridesmaids
Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2


Isegi kõige kuulsam internetikass Maru on Oscarimeeleolus.
(Allikas: Lolcats)

veebruar 24, 2012

Hugo (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 24, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Kui filmielamus elementaarmatemaatikale taandada, siis saaks kirja panna umbes järgmise võrduse:
Hugo = The Artist + Extremely Loud & Incredibly Close

Antud film väärib aga veidi kirglikumat kirjeldust, sest Martin Scorsese on valmis saanud üsna ilusa ja isikliku teose.

Filmi sündmustik keerleb orb Hugo (Asa Butterfield) ümber, kes elab raudteejaama seinades, hoolitseb jaama hiigelsuurte kellade eest ja üritab parandada automatoni robotit, mille isa talle jättis. Selle ülesande lahendamisel kohtub ta mitmete huvitavate inimestega, kelles peitub palju rohkemat kui esmapilgul paistab.

Scorsese teeb puust ja punaseks, kuidas filmide tegemine on võimalus luua maagiline maailm, kus on võimalik kõik, mis päriselus kättesaamatuks jääb - piiramatu fantaasia, ajaga manipuleerimine, visuaalne ilustamine, emotsioonide võimendamine ja palju muud. Iga režissöör, kes taipab neid võimalusi ära kasutada, on minu raamatus võrdlemisi kõrgelt hinnatud.

Hugo on musternäide filmist, mis rakendab igasuguseid nüansse, et maagiat ellu äratada, alustades fantastiliste taustsüsteemide ja lõpetades 3D-ga. Kes ei armastaks illusioone? Panus visual extravaganzale on märkimisväärne, kuid peaaegu võrdselt on tähelepanu pööratud sisu jutustamisele. Kinoseansi vältel tekkis tunne, justkui loeksin illustreeritud lasteraamatut.

Kuigi filmi temaatika mind väga isiklikul tasandil ei puudutanud, tekitas see oluliselt austust režissööri vastu. Vähesed on õnnistatud sellise visioniga ja neist vaid murdosa suudavad fantaasiat ka osavalt visualiseerida ja salvestada. Martin Scorsese on end korduvalt ja tõhusalt tõestanud ning jääb lootus, et Oscarijagajad ei vaata tema tööst järjekordselt üle. Hugol on šanšid selleks kõrged - linateos juhib selle aasta kandidaatide nimekirja 11 nominatsiooniga, sealhulgas ka parima filmi ja režissööri kategoorias.

Hinnang: 8/10
Suure tähega Film, mis tõenäoliselt paneb kõik kergemat teed läinud found footage tüübid häbi tundma.

veebruar 22, 2012

Bad Hair Friday (2012)

Autor: | Aeg: veebruar 22, 2012 | Kommentaarid (2)

Pulp Fiction meets Lock, Stock and Two Smoking Barrels meets The Wire meets Reservoir Dogs meets Trainspotting meets...

...ehk teisisõnu järgmine nö kokkulaenatud film. Aga kuradi hästi kokku laenatud!

Noored filmitegijad Andres Kõpper ja Arun Tamm on lõpuks ometi julgenud fuck yeah suhtumise eesti filmimaastikule kaasa võtta ja maksma panna. Bad Hair Friday jutustab loo sellest, kuidas ühe õhtu jooksul ristuvad igasuguse erineva kontingendi teed - puhtaima südamega noormeestest paadunud kriminaalideni. Esindatud on Nietzschet tsiteerivad kurjategijad, maffiaperekond, lihtsad elunautlejatest tüübid, pisikriminaalid ja ööliblikad, tagasihoidlikud ja väljakutsuvad neiud ning paljud teised, kes leiavad end juhuse tahtel üksteise maailmast.

Bad Hair Friday tõestas, et varasemast filmiloomingust inspiratsiooni saamine ja hästitöötavate efektide kopeerimine ei ole midagi, mida häbeneda. Lõpptulemus on vägev! Film skoorib järjest mõnusate kaameranurkade, tasemel montaaži, hästi valitud ja ajastatud soundtracki ning tugeva dialoogiga. Eriti just viimasega, kuna pea iga fraasiga on võetud arvestatav risk - see töötab kas väga hästi või ei tööta üldse. Enamikel kordadest töötas väga hästi. Siinkohal on vajalik ka näitlejaid kiita, sest nii tuntud kui ka uued näod kandsid oma kohati tugeva standardhälbega rollid usutavalt välja.

Kui tavaliselt võib eesti filmi riigi jalgpallikoondisega võrrelda, kus kõik üritavad kogu hingest, aga ikka jäädakse mõne harva erandiga välismaalastele alla, siis seekord tehti puhas ja korralik töö. Tundub, et kodumaisel filmil on tulemas hea aasta, sest tegemist on juba teise linateosega, mida julgen soojalt soovitada.

Hinnang: 8/10
Loobudes suurt kunsti taga ajamast on tulemus kogemata-meelega väga hästi välja kukkunud.

veebruar 19, 2012

Extremely Loud & Incredibly Close (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 19, 2012 | Kommentaarid (3)

Kuldmehikese supp

2 lusikatäit Tom Hanksi ja Sandra Bullockit
1 tk armastusväärset 9-aastast poissi
100g Aspergeri sündroomi
Terve küüs katastroofi
6 kulbitäit leina
Peoga erinevaid vürtse: koduperenaisi, töömehi, veidrikke, torisejaid ja kõike muud, mida statistide kapis leidub

Segada kõik koostisained kokku ja keeta kaks tundi pisaravees. Lasta veel 10 minutit nõrgemal kuumusel haududa. Serveerida suppi taskurätikutega.


Hinnang: 5/10
Piinlikult ülepunnitatud film, mis oleks justkui Oscari-filmi kriteeriumite checklisti järgi tehtud.

veebruar 17, 2012

Moneyball (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 17, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Mõnus lugu sellest, kuidas matemaatiliste kalkulatsioonide abil pesapallimeeskonda kokku panna. Üritust veab kunagine lootustandev mängija Billy Beane (Brad Pitt), keda abistab noor peaaegu otse ülikoolist mängu kisutud Peter (Jonah Hill).

Kuigi pesapall erutab mind umbes sama palju kui tolmu pühkimine, siis antud film on hea näide sellest, kuidas mistahes tegevus põnevaks teha kui seda piisavalt hästi presenteerida. Tegemist on ka parima filmi Oscarikandidaadiga, kuid sellest jätaks ma antud linateose sujuvalt ilma. Palju suurema tõenäosusega võib siit aga parima mugandatud käsikirja kuldmehike kukkuda.

Film tervikuna oli minu jaoks liiga vaaliumimaiguline. Vaikne läbimõeldud kulgemine ja stseenid, mis on justkui erinevatest filmidest ja sarjadest kokku laenatud. Tütrele kitarri ostmine Californicationist, autosõiduhetked Drivest, 30-aastat-seda-tööd-teinud-ja-teavad-paremini-vanamehed on samuti juba miljonis teises filmis figureerinud. Liialt palju üllatusi ette ei tule ja kui päris aus olla, siis elu on liiga lühike, et seda Jonah Hilli tegelase mõttepausidele kulutada.

Ei kõla just eriti lootustandvalt? Siiski, antud filmis on üks suur trump, mis veenis mind lõpuni vaatama - Brad Pitt Billy Beane rollis. Kuigi vanahärra Pitt (vist juba võib niiviisi tituleerida) on tänavuses parima filmi Oscariheitluses suisa kahe filmiga, siis erinevalt võta-mind-tõsiselt-prille kandnud pereisast Elupuus teeb ta siin vat et elu parima rolli. Kui Dujardin auhindade jagamisel puhast tööd ei tee, siis jätaksin hea meelega paljukiidetud Descendantsi-Clooney laua taha istuma ja annaks kõhkluseta parima meesnäitleja võidu Pittile. Tugev dialoog + Pitt = tõeline edu valem.

Kokkuvõttes, nautimiseks on vaja keskmiselt rohkem kannatust, aga kelle attention span seda võimaldab, siis võib täiesti elamuse saada. Minu jaoks selgelt üks kord elus vaatamise film.

Hinnang: 7/10
Tuleb välja, et isegi pesapalli on võimalik romantiliseks teha.

veebruar 09, 2012

War Horse (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 09, 2012 | Lisa kommentaar (0)

See ei ole eriline saladus, et tol ajal kui klassiõed õhinaga hobusepilte joonistasid, istusin mina Jippii joonistamismängus ja kritseldasin näiteks külmkappe. Ei ole ma kunagi endale poni tahtnud ega jaganud surematut vaimustust hobuste aadressil. Seetõttu sain võrdlemisi kaine mõistusega järjekordset Oscari-kandidaati War Horse-i vaatama minna.

Ammuilma on selge, et Spielberg midagi alla eepilise ette ei võta. Sündmustiku keskmes on maapoiss Alberti (Jeremy Irvine) hobune Joey, kes müüakse esimese maailmasõja ajal ratsaväkke. Hobuse käekäiku jälgides tuuakse ekraanile lähivaade sõjakoledustest ja Joey teekond koju on veelgi pikem ja rängem kui omaaegsel surematul koerkangelasel Lassiel.

Mõistan väga hästi Sõjahobuse Oscari-väärilisust. Kaadrid olid fantastiliselt ilusad, ka kõige trööstitumas olukorras. Film andis hästi edasi sajandialguse külaelu tunnetust ja veelgi paremini sõjakoledusi. Lausa nii hästi, et võttis tõsiseks. Vaikselt filmi ja sõjatemaatikate üle mõtiskledes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt peaks sellises olukorras vaimne tervis vastu ainult kaasblogijal Metsavanal, kes okastraati ja gaasimaske sisaldavaid filme hommiku- ja lõunasöögiks sisse hingab. Ülejäänutel...kas on ikka lootust.

Sõjaratsu mängib otsast lõpuni emotsioonidele ja seda väga viisakalt. Kui teatud filmide puhul tekib tunne justkui istuks režissöör kinosaalis selja taga ja torkab nutmaajamise eesmärgil õigel hetkel sibula nina alla, siis Spielbergi film teeb siiralt kurvaks. Hindan väga oskust luua stseene, kus mõnikord ütleb üks näoilme rohkem kui tuhat sõna või väike süütu lause annab perfektselt edasi selle taga oleva kohutava laiema tõe. Sõjaratsu on hea näide väärikast loo jutustamisest.

Mind jäi veidi häirima, et isegi sõjaolukorras suhtlesid inglased, sakslased ja prantslased kõik vennalikult inglise keeles, aga mis teha, on olnud kuulda, et USA inimesed ei armasta väga subtiitreid lugeda. Tegelased tekitasid usaldust, erandiks hobuse omanik Albert, kes tundus ka lihtsa maapoisina nii ülepingutatult ja häirivalt pooletoobine, et tekkis tahtmine teda telliskiviga näkku lüüa. Suure pildi huvides on aga neist puudustest võimalik üle vaadata.

Tegemist ei ole kindlasti lastefilmiga nagu mitmelt poolt kõlama on jäänud. Pisematele jäägu Lõvikuningas ja teismelistele Rat King. Hobust tasuks veidi vanemale sihtgrupile reserveerida.

Hinnang: 8/10
Palju hingematvalt ilusaid ja õõvastavaid kaadreid.


War Horse on tehtud, järgmisena võiks siis katsetada War Whores-iga. Pole vast kuigi keeruline sellisest temaatikast järgmine Oscari-vääriline draama saada.

veebruar 05, 2012

We Bought a Zoo (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 05, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Diskleimer: Cameron Crowe on mu lemmikrežisöör, kelle filme ma vaatan regulaarselt mitukümmend korda aastas ja seetõttu on ka järgnev arvustus südamepõhjani subjektiivselt ülistav.

Me ostsime loomaaia on Cameron Crowe-i kõige uuem film, mis jõuab 3.märtsil ka meie kinodesse. Kuna armastan jäägitult Almost Famous-it ja Vanilla Sky-d, siis tunnen peensusteni selle režisööri nippe ja nüansse ning ka viimasest filmist kumab selgelt läbi tema spetsiifiline käekiri. Fantastiline soundtrack, väikeste asjade välja toomine, südamesse torkavalt emotsionaalsed kulminatsioonipunktid, mõnusad põhimõtted, millega saab iga filmivaataja oma elufilosoofiat täiendada - kõik see oli ka antud filmis esindatud.

We Bought a Zoo jutustab Benjamin Meest (Matt Damon), kes on kuus kuud tagasi oma naise raskele haigusele kaotanud ja peab nüüd üksinda hoolitsema 14-aastase Dylani (Colin Ford) ja pisikese Rosie (Maggie Elizabeth Jones) eest. Keerulises olukorras näeb mees väljapääsu vaid uues keskkonnas uue elu alustamisest. Pereisa ostab meeltesegaduses väikese loomaaia linna külje all asuvas looduspargis ja seisab ootamatult silmitsi suurte väljakutsetega, et sulgemisohus paika päästa. Sellel keerulisel seiklusel on talle abiks loomaaia peatalitaja Kelly (Scarlett Johansson) ja mitmed teised värvikad tegelased.

Lühidalt kokku võttes, filmis on lapsed ja loomad, fantastiline näitlejate meeskond, Crowe poolt kokku pandud ja spetsiaalselt Sigur Rósi laulja Jónsi loominguga täiendatud soundtrack ning südantsoojendav lugu, mida režisöör oskab liigutavalt ekraanile tuua. Sellise kombinatsiooniga lihtsalt ei saagi mööda panna. Crowe paneb Damoni vaeva nägema, et keeruline karakter usutavalt välja mängida, aga ta saab sellega suurepäraselt hakkama. Scarlett Johansson särab tarmuka loomaaia vedaja rollis ja äramärkimist väärivad ka lapsnäitlejad, kellele Crowe on usaldanud palju kandvamad rollid kui teistes tüüpilistes peredraamades.

Ma tean, et me elame praegu kinomaailmas, kus kalk ja stiilne action, moekas düsfunktsionaalsus ja teravalt realistlikud käsitlused on need, mis filmile nö edge annavad. Ma tean, et We Bought a Zoo kohta on lihtne kasutada populaarseid hinnanguid "lääge", "suhkrune" ja "pateetiline", aga kasvõi üheks korraks, üritage lahti lasta nii moodsaks ja põhjendamatult tõsiseltvõetavuse templiks saanud skeptilisusest ja sarkasmist. Nautige seda, et režissöör laseb pisikesel Rosiel liiga palju toredaid fraase öelda, kuna ta on lihtsalt üliarmas ja tekitab instantse awwwww-efekti. Nautige lihtsakoelisi huumoristseene ja totakaid armastusavaldusi. Crowe oskab näha väikeste asjade võlu ja toob ka pehmemad emotsioonid valehäbita ekraanile.

Lõpetuseks, ma olen täiesti teadlik, kui pooletoobiselt see kõlada võib, aga minge We Bought a Zoo-d vaatama avatud südamega ja lihtsalt laske endil saada liigutatud sellest. Tegemist on fantastilise filmiga, mis rikastab hinge ja toob naeratuse näole.

"You know, sometimes all you need is twenty seconds of insane courage. Just literally twenty seconds of just embarrassing bravery. And I promise you, something great will come of it."

Hinnang: 10/10
Südamlik empaatiavõimet kultiveeriv linateos.

veebruar 03, 2012

The Tree of Life (2011)

Autor: | Aeg: veebruar 03, 2012 | Lisa kommentaar (0)

Elupuu on Terrence Malicki eksistentsialistlik draama, mis keskendub evolutsioonipõhimõtetele nii klassikalises darwinistlikus käsitluses kui ka sotsiaalses mõttes. Filmi ankruks on perekond ema (Jessica Chastain), isa (Brad Pitt) ja kolme pojaga, kelle arengut ja kujunemist teose vältel sügavuti analüüsitakse.

Tegemist on eelmise aasta ühe rohkem sensatsiooni tekitanud filmiga, mis jõudis ka meie kinodesse. Mitmekihilise kunstifilmina sütitas see tuliseid vaidlusi vaatajate seas - ühes leeris inimesed, kes ei suutnud tavapärase popkornikino ootuses linateose lainelegi saada, teises aga vaatajad, kellel jätkus keskendumisvõimet sisse elada ja nähtut analüüsida. Nende viimaste seas leidus ka hulgaliselt filmifänne, kes on oma tõlgendusi juba põhjalikult erinevatel blogi- ja ajaleheveergudel lahanud. Seetõttu pean üpris tarbetuks lisada veel omapoolne nägemus - olen veendunud, et igaüks näeb filmis erinevad tahke ja samastub erinevatel tasanditel.

Ütleksin vaid nii palju, et fotograaf minus armastas iga Elupuu kaadrit ja sisemine muusikagurmaan nautis täielikult Alexandre Desplat loodud meisterlikku helitausta. Väga palju on räägitud Malicki perfektsionistlikest püüdlustest, aga mina heidaksin kohati ette sisulist hüplikkust. Aeg-ajalt tehakse kõik liialt puust ja punaseks, järgmine hetk peab vaataja aga pool mõttetööd ise ära tegema. Lisaks veel väiksemaid märkusi siit ja sealt ning kokkuvõttes jäi tunne, et soovitud terviku muster ei ole siiski nii ühtlane kui olla võiks.

Hinnang: 6/10
Elupuu ehk sisseelamise peen kunst.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson