Autor: Eveli
| Aeg: detsember 01, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Minu lemmikanekdoot on umbes selline: Kuidas aru saada, et Tšernobõlis on kevad kätte jõudnud? Vastus - muru läheb siniseks ja linnud hakkavad haukuma.
On aasta 1986. Imekaunis Anja (Olga Kurylenko) ja Pjotr on armunud ning valmistuvad kogu oma elu koos veetma. 26.aprillil on nende pulmapäev. Igavene õnn on peaaegu käeulatuses, kuid järsku kutsutakse tuletõrjujast Pjotr otse peolt kustutama tulekahju lähedalasuvas tuumajaamas. See on viimane kord, kui Anja armastatud meest näeb. 10 aastat hiljem kohtume taas Anjaga Pripjati linnas, kus ta viib giidina läbi ekskursioone keelatud tsoonis.
Minu lemmik PÖFF-ilt. Ei ole just palju filme, mis oskavad nii hästi lugu jutustada. Iseasi, kui tõetruu see ajalooline pool nüüd oli, aga kõik Pripjati stseenid olid kohapeal üles võetud ning pärast filmi režissöör Michale Boganimiga kohtudes jäi mulje, et ta on põhjaliku eeltöö teinud.
Näeme mitmete inimeste lugusid. Kes kaotas abikaasa, kes sõbra, kes ei näe enam kunagi oma isa. Koduloomad, kes maha jäeti, asjad, mida ei tohtinud kaasa võtta. 10 aastat hiljem viib ekskursioon kõledasse mahajäetud linna, kus on aeg seisma jäänud. Puud on kasvanud läbi lagunenud majade, tapeedid tuhmunud. Vaikus, kõikjal on vaikus.
Eks muidugi võib norida pisiasjade kallal. Näiteks 10 aastat niiskuse käes seisnud klaver ei tohiks päris kindlasti nii hääles olla või tint peaks päikese käes selle aja peale juba ära pleekima. Aga see ei oma tähtsust. Tunnetus on hästi edasi antud ja peakangelannat kehastanud Olga Kurylenko (kes on muide ise Ukrainas sündinud ja elas Tšernobõli katastroofi ajal seal) teeb fantastilise rolli. Jään algusest lõpuni uskuma, et ta on tõesti kõik selle läbi elanud.
Olles ise sündinud 1987.aastal Nõukogude Liidus, on Tšernobõli katastroof midagi sellist, millest minu peres on rohkem kui korra räägitud. Ma ei kujuta ette, kuidas uuem generatsioon seda filmi vastu võtaks, aga julgen arvata, et tegemist on väärt vaatamisega ka neile, kelle jaoks antud teema nii tuttav ei pruugi olla.
Ma ei hakka valetama, anekdoot on jätkuvalt tapvalt naljakas. Aga...
On aasta 1986. Imekaunis Anja (Olga Kurylenko) ja Pjotr on armunud ning valmistuvad kogu oma elu koos veetma. 26.aprillil on nende pulmapäev. Igavene õnn on peaaegu käeulatuses, kuid järsku kutsutakse tuletõrjujast Pjotr otse peolt kustutama tulekahju lähedalasuvas tuumajaamas. See on viimane kord, kui Anja armastatud meest näeb. 10 aastat hiljem kohtume taas Anjaga Pripjati linnas, kus ta viib giidina läbi ekskursioone keelatud tsoonis.
Minu lemmik PÖFF-ilt. Ei ole just palju filme, mis oskavad nii hästi lugu jutustada. Iseasi, kui tõetruu see ajalooline pool nüüd oli, aga kõik Pripjati stseenid olid kohapeal üles võetud ning pärast filmi režissöör Michale Boganimiga kohtudes jäi mulje, et ta on põhjaliku eeltöö teinud.
Näeme mitmete inimeste lugusid. Kes kaotas abikaasa, kes sõbra, kes ei näe enam kunagi oma isa. Koduloomad, kes maha jäeti, asjad, mida ei tohtinud kaasa võtta. 10 aastat hiljem viib ekskursioon kõledasse mahajäetud linna, kus on aeg seisma jäänud. Puud on kasvanud läbi lagunenud majade, tapeedid tuhmunud. Vaikus, kõikjal on vaikus.
Eks muidugi võib norida pisiasjade kallal. Näiteks 10 aastat niiskuse käes seisnud klaver ei tohiks päris kindlasti nii hääles olla või tint peaks päikese käes selle aja peale juba ära pleekima. Aga see ei oma tähtsust. Tunnetus on hästi edasi antud ja peakangelannat kehastanud Olga Kurylenko (kes on muide ise Ukrainas sündinud ja elas Tšernobõli katastroofi ajal seal) teeb fantastilise rolli. Jään algusest lõpuni uskuma, et ta on tõesti kõik selle läbi elanud.
Olles ise sündinud 1987.aastal Nõukogude Liidus, on Tšernobõli katastroof midagi sellist, millest minu peres on rohkem kui korra räägitud. Ma ei kujuta ette, kuidas uuem generatsioon seda filmi vastu võtaks, aga julgen arvata, et tegemist on väärt vaatamisega ka neile, kelle jaoks antud teema nii tuttav ei pruugi olla.
Ma ei hakka valetama, anekdoot on jätkuvalt tapvalt naljakas. Aga...
Hinnang: 10/10
Tõestus, et ka ääretult kurba lugu on võimalik äärmiselt kaunilt jutustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar