Autor: Eveli
| Aeg: juuni 05, 2011
| Lisa kommentaar (0)
Eelmine postitus
Kolmapäeval, 1.juunil avanes mul võimalus osa võtta Balti Filmi- ja Meediakooli (BFM) õudusfilmide õhtust. Tegemist oli tudengiprojektiga - keegi koostas kava, keegi disainis plakatid, keegi tegeles promoga jne. Tudengite seas viidi läbi hääletus ja selle põhjal valiti välja neli filmi:
The Shining
Shutter
From Dusk Til Dawn
Tokyo Gore Police
Filmiõhtu toimus BFM-i stuudios Kotka tänaval. Kõik, kes on seal viibinud, teavad kui vana ja räämas hoone see tegelikult on. Filmivaatamine toimus suures saalis, mille seintelt koorus värvi, põrand nägi välja nagu oleks keegi seal ära tapetud ning igal pool olid erinevad remondiasjad ja muu kola laiali. Teisisõnu, see oli täiesti ideaalne koht õudusfilmide vaatamiseks.
Kuigi Facebooki eventil oli attendijaid omajagu, jõudis keset nädalat toimunud õudukaõhtule ca 15 inimest. Olles ennast mõnusalt dekaadidevanustele tugitoolidele sisse seadnud võis filmiõhtu alata.
Esimesena näidati 1980.aasta The Shiningut. Olgem ausad, kui Stanley Kubrick on Stephen Kingi novelli põhjal filmistsenaariumi kirjutanud, siis olid ootused rohkem kui kõrged. Ja õigustatult. The Shining jättis mulle väga sügava mulje. Perekond Torrance - isa (Jack Nicholson), ema (Shelley Duvall) ja väike poeg Danny (Danny Lloyd) - läheb Denverisse valvama ja korras hoidma hotelli, mis on talvehooajaks suletud. Hotell paikneb mägedes eraldatud kohas ja matab endas sünget saladust - eelmine hotelli majahoidja läks hulluks ning tappis oma pere, naise ja kaksikutest tütred. Ei lähe kaua aega, kui kurjad vaimud hakkavad pereisale mõju avaldama.
Jack Nicholsoni hullumeelse raevunud isa kehastus on midagi fantastilist. Ma olen rohkem kui veendunud, et iga kord, kui ta nüüd kõrvuni irvega oma hambad paljastab, jätab mu süda ühe löögi vahele. Nii igaks juhuks. Olin väga üllatunud, kui avastasin, et Shelley Duvall esitati Razzie nominendiks, kuna minu arust oli ta samuti vapustavalt hea kergelt neurootilise ema ja tuhvlialuse abikaasa rollis. Duvall noaga vannitoas...priceless. Arvan, et see film kuulub täiesti rightfully IMDb top 250 48.kohale.
Järgmine film oli tailaste poolt tehtud Shutter (2004). Paljud mu sõbrad peavad seda literally üheks kõige õudsemaks õudusfilmiks, mis eales tehtud. Ma ei tea, kas mul on eriti tugev närvikava või mis, aga 2007.aastal esimest korda seda vaadates julgesin pärast üksinda kodus magada küll. Mida teised pidasid jubedaks, pidasin mina lihtsalt kurvaks. Nüüd teist korda vaadates teadsin juba omajagu ette ja ei ehmatanud isegi KABOOM! SCARY BLOODY GHOST IN YOUR FACE! kohtade peale.
Kuna kogu Shutteri temaatika oli seotud fotograafia ja pildistamisega, torkas see mind eriti õigesse kohta. Tekkis kange tahtmine peale filmi hämaras stuudios oma väga pimestava välguga kaameraga pilti teha. Kuna aga kõik ei võtnud antud filmi sugugi nii külma kõhuga kui mina, otsustasin, et pole vaja paranoiatonti toita või kellegi terviserikkega riskida.
Peale Shutterit väsis filmivaatajate seltskond eriti ära ja kuna kell oli omajagu palju, otsustati ühiselt kaks viimast filmi järgmiseks korraks jätta. Mulle isegi meeldis selline vangerdus, kuna see andis mulle rohkem aega seedida kahte vaadatud filmi.
Lõpetuseks tsiteeriksin korraldajate BFM-i Facebooki lehele tehtud postitust:
Thanks for everyone who came to the hardcore movie marathon. Kotka 12 had this really nice vibe, especially I would like to thank the local rat who started playing with a can behind the curtain. Special thanks to all the organizers and to Mart Soonik.
The Shining
Shutter
From Dusk Til Dawn
Tokyo Gore Police
Filmiõhtu toimus BFM-i stuudios Kotka tänaval. Kõik, kes on seal viibinud, teavad kui vana ja räämas hoone see tegelikult on. Filmivaatamine toimus suures saalis, mille seintelt koorus värvi, põrand nägi välja nagu oleks keegi seal ära tapetud ning igal pool olid erinevad remondiasjad ja muu kola laiali. Teisisõnu, see oli täiesti ideaalne koht õudusfilmide vaatamiseks.
Kuigi Facebooki eventil oli attendijaid omajagu, jõudis keset nädalat toimunud õudukaõhtule ca 15 inimest. Olles ennast mõnusalt dekaadidevanustele tugitoolidele sisse seadnud võis filmiõhtu alata.
Esimesena näidati 1980.aasta The Shiningut. Olgem ausad, kui Stanley Kubrick on Stephen Kingi novelli põhjal filmistsenaariumi kirjutanud, siis olid ootused rohkem kui kõrged. Ja õigustatult. The Shining jättis mulle väga sügava mulje. Perekond Torrance - isa (Jack Nicholson), ema (Shelley Duvall) ja väike poeg Danny (Danny Lloyd) - läheb Denverisse valvama ja korras hoidma hotelli, mis on talvehooajaks suletud. Hotell paikneb mägedes eraldatud kohas ja matab endas sünget saladust - eelmine hotelli majahoidja läks hulluks ning tappis oma pere, naise ja kaksikutest tütred. Ei lähe kaua aega, kui kurjad vaimud hakkavad pereisale mõju avaldama.
Jack Nicholsoni hullumeelse raevunud isa kehastus on midagi fantastilist. Ma olen rohkem kui veendunud, et iga kord, kui ta nüüd kõrvuni irvega oma hambad paljastab, jätab mu süda ühe löögi vahele. Nii igaks juhuks. Olin väga üllatunud, kui avastasin, et Shelley Duvall esitati Razzie nominendiks, kuna minu arust oli ta samuti vapustavalt hea kergelt neurootilise ema ja tuhvlialuse abikaasa rollis. Duvall noaga vannitoas...priceless. Arvan, et see film kuulub täiesti rightfully IMDb top 250 48.kohale.
Järgmine film oli tailaste poolt tehtud Shutter (2004). Paljud mu sõbrad peavad seda literally üheks kõige õudsemaks õudusfilmiks, mis eales tehtud. Ma ei tea, kas mul on eriti tugev närvikava või mis, aga 2007.aastal esimest korda seda vaadates julgesin pärast üksinda kodus magada küll. Mida teised pidasid jubedaks, pidasin mina lihtsalt kurvaks. Nüüd teist korda vaadates teadsin juba omajagu ette ja ei ehmatanud isegi KABOOM! SCARY BLOODY GHOST IN YOUR FACE! kohtade peale.
Kuna kogu Shutteri temaatika oli seotud fotograafia ja pildistamisega, torkas see mind eriti õigesse kohta. Tekkis kange tahtmine peale filmi hämaras stuudios oma väga pimestava välguga kaameraga pilti teha. Kuna aga kõik ei võtnud antud filmi sugugi nii külma kõhuga kui mina, otsustasin, et pole vaja paranoiatonti toita või kellegi terviserikkega riskida.
Peale Shutterit väsis filmivaatajate seltskond eriti ära ja kuna kell oli omajagu palju, otsustati ühiselt kaks viimast filmi järgmiseks korraks jätta. Mulle isegi meeldis selline vangerdus, kuna see andis mulle rohkem aega seedida kahte vaadatud filmi.
Lõpetuseks tsiteeriksin korraldajate BFM-i Facebooki lehele tehtud postitust:
Thanks for everyone who came to the hardcore movie marathon. Kotka 12 had this really nice vibe, especially I would like to thank the local rat who started playing with a can behind the curtain. Special thanks to all the organizers and to Mart Soonik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar